Mõlemad osapooled on teinud vea

Artikkel

- Uudised
- 8. oktoober 1997 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mõlemad osapooled on teinud vea
Analüüsisin Eesti Kindlustuse ?veitsi edasikindlustuspartneriga investeerimisriskiga seotud elukindlustuse alal kujunenud olukorda.
Jõudsime arusaamale, et külvatud segadus ja mõlema poole -- paari kindlustusseltsi ja rahandusministeeriumi -- tegevus on põhjustanud olukorra, mis halvustab elukindlustuse mainet ning kahjustab niigi õhkõrna turgu.
Mõlemad pooled püüavad oma tegevust õigustada: kindlustusselts jääb kliendi ees rumalasse olukorda, kui ta eelnevalt «unustas» maksustamise muutmise riskist teavitada, ning rahandusministeeriumil tuleb piir tõmmata panga- ja kindlustusteenuse vahele.
Normaalne on, et kindlustus tegeleb talle iseomaselt riskide vastu kindlustamisega ja jätab pangateenuste osutamise panga pärusmaaks. Hansapanga Kindlustus ja Leks Elukindlustus konstrueerisid oma toote maksureeglistiku lüngale rõhudes, jätsid kindlustuskaitse aspekti teisejärguliseks ja lähenesid ohtlikult pangateenusele.
Ei maksa arvata, et sellised näited mujalt maailmast puuduksid: on olemas elukindlustusvariante, kus riskide katmisega mingit pistmist pole, kuid nad on maksustatud analoogselt pangateenusest saadava tuluga.
Ka investeerimisriskiga seotud elukindlustused võivad kuuluda nii nagu klassikaline elukindlustus tulumaksusoodustuste alla, kuid sellistel juhtudel on kindlustusliigile ette seatud raamtingimused ning kindlustuskaitse osutamise tähtsustamise kaudu on toode lihtsast fondiinvesteeringust kaugele viidud.
Kära investeerimisriskiga elukindlustuse ümber näitab, et osa reegleid tuleb enne litsentsi väljaandmist ühtlustada. Seda peab tegema kindlustusinspektsioon koos rahandusministeeriumiga, et defineeritud oleks, millise piirini on tegemist kindlustusega ja maksustamisel rakendatakse kindlustusele omaseid põhimõtteid.
Küllap oleks ka investeerimisriskiga elukindlustusele leidnud variandi, mis on olemuselt sarnane klassikalisele lepingule, väljamakse lepingu lõppedes jäänuks lahtiseks ja investeerimisrisk kliendi kanda. Kui täna sõlmitakse n-ö moe pärast riskielukindlustus 10 000 kroonile ja 100 000 paigutatakse investeerimisfondi, on rahandusministeeriumi argumentidele mõttetu vastu vaielda.
Riikides, kus kõne all olevate lepingute kasumiosa on tulumaksuvaba, kehtib lihtne reegel: kattekapital (investeering) ei tohi ühelgi hetkel ületada surmariski mõõdupuud -- kindlustussummat ja kapitali ei saa välja võtta enne teatud aastate möödumist.
Välja on käidud ka garanteeritud lõppkapitaliga poliiside kasumiosa tulumaksustamise idee. Nii siin-seal ka tehakse, kuid mitte kunagi kõrgemalt kui pangahoiuse tulumaksu määraga. Meilgi tasuks kaaluda reeglit, mille kohaselt elukindlustuse tulumaksuosa ei maksustata juhul, kui leping on sõlmitud pikaks ajaks.
Elukindlustus on peamine pikaajalise ja regulaarse säästmise instrument ning pika aja jooksul on kliendi võimalikud spekulatiivsed kaalutlused välistatud. Sama reegli alla saab tuua ka investeerimisriskiga elukindlustuse, kui esmalt koostada ja seejärel õigusaktiga kehtestada raamtingimused, millele kõik seltsid oma tegevuse kohaldama peavad.
Hetkel kuum