Maksuseadus püüab juhtida kinnisvaraturgu
Praegu kehtivas tulumaksuseaduses on korteri või elamu müügi maksustamine väga segaselt sõnastatud. Asjatundjadki võisid lõputult vaielda, millal täpselt tuleb maksta 26% tulumaksu ja millal mitte. Rääkimata maksumaksjast, kes seadust uurides-puurides üldse mitte midagi ei mõistnud. Räägitakse küll korteritest ja elamutest, aga mida siis teha, kui müüakse kinnisasja, selle kohta selgust ei saa.
1. jaanuarist jõustuv tulumaksuseaduse muudatus teeb asja kui mitte paremaks, siis vähemalt selgemaks. Seadusesse on toodud kinnisasja mõiste. Kui inimene müüb korterit või maja, mille juurde on kinnistatud maa, siis on kogu müügist saadud tulu maksuvaba, kui seda maja või korterit kasutati alalise või peamise elukohana. Sama kehtib ka korteri või maja kui vallasasja kohta.
Kui maksuametile on võimalik tõestada, et korterit või maja kasutati alalise või peamise elukohana, võib seda maksuvabalt müüa kuitahes palju kordi aastas.
Maksumaksja jaoks halvemaks muutus suvilate ja aiamajadega seonduv. Kui kellelgi on selline tehing lähiajal kavas, tuleks kaaluda kiiret müüki. Kui suvila või aiamaja pole olnud omandis üle kahe aasta, ei kehti sellele järgmisest aastast tulumaksuvabastust.
Iseasi on see, kuivõrd tulus on suvilat hilissügisel või talvel müüa. Kevadel on suvilale kergem ostjat leida, samuti saab selle eest siis tõenäoliselt paremat hinda.
Seaduse järgi tuleb ka korteri üürimisel saadud tulult maksta 26% tulumaksu. Äriseadustiku järgi on ruumide rendile või üürile andja ettevõtja, kuna tal on pideva tulu saamise allikas. Füüsilisest isikust ettevõtjaks registreerimine on üldjuhul kasulik ja pole kuigi keeruline. Tuleb minna maksuametisse ja esitada vastav avaldus.
Füüsilisest isikust ettevõtja saab tulust maha arvata ettevõtlusega seotud kulud. Mahaarvamiste ulatust pole seadusega reguleeritud, seega pole välistatud võimalus, et kui kulud on põhjendatud, võivad nad katta kogu tulu.
Üüriteenuse osutamisel võiks ettevõtlusega seotud kuludeks lugeda näiteks väljaüüritava korteri remondi, transpordi, arvepidamise, kantseleitarvete ja õigusaktide ostmise kulud jne.