Õppemaksu toetuseks

Eilses Eesti Päevalehes kinnitas haridusminister Mait Klaassen, et haridusministeerium ei kavatse teha ettepanekut õppemaksu kehtestamiseks avalik-õiguslikes ülikoolides. Minister valmistas mulle pettumuse, sest veel kevadel oli ta seisukohal, et järgmisel õppeaastal peavad tudengid osa oma õppekuludest ise kinni maksma.

Viimane aega on ülikoolides ja kutsekoolides kehtestada õppemaks. Ma ei saa aru, miks peab riigieelarvest finantseerima üliõpilaste ja kutsekoolides õppivate noorte inimeste õppekulusid.

Elukutse ja kõrghariduse omandamine on iga inimese isiklik probleem. Omandatud haridusest sõltub tulevikus konkreetse inimese konkurentsivõime tööjõuturul. Investeering haridusse on samasugune investeering nagu investeering seadmetesse ja seda tuleb samuti finantseerida omavahendite või laenu abil. Praegu võtab riik aga osa minu sissetulekust ja sunnib mind kellegi suvalise üliõpilase õpihimu finantseerima.

Eluaseme soetamiseks garantiifondi loomise asemel peab riik hoopis looma garantiifondi õppelaenude väljastamiseks. Iga inimene, kes soovib õppida mõnes ülikoolis või kutsekoolis, võtab selleks pangast laenu. Kui laenuvõtja muutub mingil põhjusel edaspidi töövõimetuks ja ei suuda sellepärast võetud õppelaenu tagastada, siis kaetakse see laen garantiifondi abil.

Kõrg- ja kutsehariduskoolides õppemaksu sisseviimisele peab teise etapina järgnema õppemaksu kehtestamine kõigis Eesti koolides. Väide, et see muudab hariduse omandamise praeguse süsteemiga võrreldes tavainimesele kallimaks, on emotsionaalne. Tegelikult muutub kogu haridussüsteemi rahastamine efektiivsemaks, sest lapsevanema ja kooli vahelt kaob ära riik, kes praegu raha kokku kogub ja siis jälle laiali jagab.