Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Wallenbergidele on Rootsi jäänud kitsaks
Wallenbergide perekonna võim ja mõju on Rootsis sedavõrd kasvanud, et kolm aastat tagasi oli riigi suurima äriajakirja Veckans Affärer peatoimetaja Bengt Ericsson sunnitud hoiatama: «Wallenbergid on muutunud väikese Rootsi jaoks liiga suureks, mistõttu oleks soovitav, et väliskontsernid asuksid Rootsis rajama nende kõrvale oma impeeriume.»
Lisaks andekusele on Wallenbergidel aidanud nii mõjuvõimsaks saada Rootsi aktsiaturg, kus aktsiate hääleõigus võib olla väga erineva kaaluga. Tänu sellele kontrollivad Wallenbergid näiteks oma valdusfirma ja sihtasutuste kaudu 94,1 protsenti suure kodumasinate tootja Electrolux aktsiatest, kuigi neile kuulub ainult 6,4 protsenti ettevõtte aktsiatest.
Praegu näib Wallenbergide perekonna kontrolli all olevate firmade majandusseis kõigutamatu. Põhiliselt toodavad need ettevõtted kvaliteetkaupu nagu Scania veokid, Ericssoni mobiiltelefonid, Saabi autod ja lennukid, mis on Rootsi maailmas kindlasti märksa tuntumaks teinud, kui riigi 8,5 miljoni suurune elanikkond seda eeldaks.
Mitmes valdkonnas on Wallenbergide firmad saavutanud ülemaailmselt arvestatavaid tulemusi. Ericsson on maailma mobiiltelefonide turu üks liidreid, täites suuri tellimusi nii Euroopas kui Aasias; ravimifirma Astra, mille Wallenbergid ostsid 1924. aastal ära riigi alkoholimonopolilt, on tõusnud maailma juhtivaks haavandirohu Losec tootjaks.
Enne sajandivahetust praegu 71aastaselt Peter Wallenbergilt perekonna juhtohjad üle võtvad viiendasse põlvkonda kuuluvad Jacob ja Marcus Wallenberg on aga silmitsi järjest keerulisemate ülesannetega. Majanduse liberaliseerumise käigus tiheneb ülemaailmne konkurents ja üha suuremat kaalu omandavad traditsiooniliste tootmisharude kõrval ka uued moodsad majandusharud. Osa eksperte leiab, et Wallenbergid on liiga aeglaselt läinud kaasa infotehnoloogia arenguga ja nad pole ka telekommunikatsiooni valdkonda palju investeerinud.
Selleks, et jätkuvalt laineharjal püsida, tegi Peter Wallenberg tänavu kevadel küllalt tavatu sammu ja nimetas enda järeltulijaks Wallenbergide valdusfirma Investor juhatuse esimehe kohal senise ABB kontserni juhi Percy Barneviki. See on tavatu samm sellepärast, et see koht on alati kuulunud kellelegi Wallenbergidest.
56aastase Percy Barneviki tausta tundes ei ole selles aga midagi imelikku, kuna kaheksa aasta jooksul, millal ta juhtis ABBd, laienes kontsern Lääne- ja Ida-Euroopasse, Põhja-Ameerikasse ja Aasiasse. Samal ajal tõusis ABB aktsia hind börsil keskmiselt 23 protsenti aastas.
Peter Wallenberg loodab, et oma kogemuste ja pulbitseva energia abil suudab Percy Barnevik ergutada Rootsi firmajuhte tootmist moderniseerima ja aktiivselt uutele turgudele investeerima. Jaapanlaste eeskujul püüab Barnevik leida sünergeetilist energiat grupisiseste firmade sidemete tihendamise kaudu. Ühtlasi peaks ta oma tutvuste najal leidma firmadele strateegilisi koostööpartnereid.
Niisuguseid partnereid vajavad näiteks metsatööstusfirma Stora ja kuullaagreid tootev SKF.
Kui Bengt Ericsson tõdes ajakirjas Veckans Affärer, et Wallenbergid on muutunud Rootsi jaoks liiga suureks, on Peter Wallenberg omakorda öelnud: «Rootsi on liiga väike paik. Välismaailm pakub rohkesti võimalusi.»
On arusaadav, et Wallenbergid on asunud välisturge kompama, milleks on avatud oma kontorid Londonis, New Yorgis ja Hongkongis. Umbes üks protsent Wallenbergide rahalistest vahenditest on riskikapitalina investeeritud umbes tosinasse Aasia ettevõttesse.
Percy Barnevik ütles ajakirjale Business Week, et ta on asunud uurima Jaapani hiidkontsernide Mitsui ja Fuji kogemusi, kuidas neil on õnnestunud tungida Hiina turule.
Peter Wallenberg ei ole unustanud ka Rootsi lähipiirkondi. Nähes, kui võimsa tõuke annaks Läänemere piirkonna arengule vaese Ida-Euroopa odava tööjõu ja tarbijate ning lääne tehnoloogia ja oskusteabe ühendamine, otsis Wallenberg 1996. aasta kevadel Läänemere koostööle suuremat poliitilist toetust.
Peter Wallenbergi algatusel tulid Läänemeremaade tippfirmajuhid kokku Gotlandi saarel, kus koostatud deklaratsioon anti üle valitsusjuhtidele.
Käesoleva aasta augustis oli Peter Wallenberg sunnitud pettunult tunnistama, et poliitikute prioriteedid ei kattu majandusjuhtide omaga. Ilmselt on Wallenberg rahulolematu eelkõige Rootsi valitsusega, kes oli veel 1990. aasta alguses teistest Põhjamaadest initsiatiivikam, kuid hiljem on olnud Soomest ja Taanist passiivsem.
Wallenbergide perekonna majanduslikule jõukusele pani aluse 15 aastat merel sõitnud Oscar Wallenberg, kes asutas 1856. aastal Rootsi esimese moodsa panga Stockholms Enskilda Bankeni (S-E-Banken). Tööstusdünastiaks kujunesid Wallenbergid lõplikult Marcus ja Knut Wallenbergi juhtimisel aastatel 1890--1917, kui Rootsis toimus tööstusrevolutsioon.
Alates sellest ajast kuuluvad Wallenbergidele niisugused firmad nagu Atlas Copco ja SKF. See on tingitud perekonna strateegiast, mille on Peter Wallenberg sõnastanud järgmiselt: «Me ei ole kunagi loobunud firmast ajutiste probleemide tõttu. Alati oleme tegutsenud aktiivse omanikuna ning püüdnud probleemidest jagu saada.»
Wallenbergide jaoks tüüpiline lugu juhtus firmaga Asea, mis on praegu üks ABB osapool. Leiutaja Gustaf de Laval oli auruturbiini ja lüpsimasina leiutamiseks võtnud S-E-Bankenist suure laenu ja jätnud pandiks elektriseadmete firma Asea aktsiad. Kui de Laval sattus majanduslikesse raskustesse ega suutnud laenu tasuda, läksid Asea aktsiad Wallenbergide kätte. Tugevas konkurentsis Saksa firmaga AEG aitas Wallenberg koos norralastega Asea jalule tõsta.
Teise maailmasõja ajal etendasid Wallenbergid väga kaalukat osa nii Rootsi majanduses kui poliitikas. Rootsi põhiline kullaallikas oli rauamaak, millest oli ameerika ajaloolase William Shireri sõnul otseselt sõltuv Saksamaa sõjaline potentsiaal.
Rootsi kattis poole kogu Saksamaa kaitsetööstuse maagivajadusest. Piltlikult võib öelda, et aastatel 1937--1943 oli Saksamaal valmistatud igast kümnest kahurist neli tehtud Rootsi rauamaagist. Sõjaaeg-se Saksamaaga sõlmis kaubandus-kokkulepped Jacob Wallenberg, kes oli sellel ajal S-E-Bankeni tegevdirektor. Tema asetäitja, vend Marcus korraldas samal ajal kaubandussuhteid Inglismaaga. Rahvusvaheliselt kõige tuntum Wallenberg, Raoul Wallenberg aitas samal ajal Buda-pestis rettu tuhandeid juute, mille eest tal tuli lõpetada elu NSV Liidu vangilaagris.
Aktiivsest perekonna äride juhtimisest kõrvale astuva Peter Wallenbergi mantlipärijaks saab kas tema 41aastane poeg Jacob või samavana vennapoeg Marcus. Wallenbergide puhul kõik kordub, jälle on tüüri juures Jacob ja Marcus, kes püüavad oma ülesannetega sama hästi hakkama saada kui nende esivanemad.
Kui järgmise Wallenbergide põlvkonna rollijaotuse kohta on oletatud, et Jacob eelistab finantsjuhtimist ja Marcus tööstuse juhtimist, siis analüütikud on pigem seisukohal, et Jacob võtab üle isa esindusrolli ja Marcus süüvib praktilisse juhtimisse.
Wallenbergid on paistnud alati silma selle poolest, et nende eraelu on olnud kaetud tiheda saladuselooriga ja nad hoiduvad avalikkuse tähelepanust. Samuti ei leia nende nimesid kunagi kollasest pressist.
Miks nad käituvad nii tagasihoidlikult? Sellepärast, et nad pea-vad kinni perekonna sada aastat vanast motost: «Esse non videre», tõlkes «Olla, aga mitte välja paista».
Wallenbergid ei laiuta ka oma varandusega, vaid paigutavad osa kogutud kapitalist esivanemate asutatud mittetulunduslikesse fondidesse. Üks niisuguseid on 1917. aastal Knut ja Alice Wallenbergi loodud sihtasutus, mis on praegu Rootsi suurim erafond ja mille kaudu finantseeritakse paljusid Stockholmi kaubandusülikooli uuringuid. Stockholmi kaubandusülikooli rajas sajandivahetusel Knut Wallenberg. Fondi esimees on praegu Peter Wallenberg, kelle tuludest läheb fondi suur osa. Ühtlasi aitab see mõista, miks deklareeris Peter Wallenberg oma eelmise aasta sissetulekuks ainult 2,98 miljonit ja puhasvaraks 22,2 miljonit USA dollarit.