16 oktoober 1997

Aktsiisi tõstmine konservatiivi vaatepunktist

Konservatiivsed põhimõtted ja praeguse, end konservatiivsuse sulgedega ehtinud valitsuse ettepanekud kütuse- ja tubakaaktsiisimaksude oluliseks tõstmiseks erinevad üksteisest nagu päev ja öö. Konservatiivne arusaam lähtub eeldusest, et ükskõik milline maks ei ole eesmärk omaette, vaid on mingi avaliku ning üldise, aga täpselt defineeritud eesmärgi teenistuses.

Mootorikütuse aktsiis ja tubakaaktsiis on kaks täiesti erinevatesse aktsiisimaksude rühmadesse kuuluvat maksu. Tubakaaktsiis kuulub luksuskaupade, st selliste kaupade, ilma milleta saab elada, aktsiiside hulka. Sedasorti aktsiisidest laekuvaid summasid saab kasutada igal otstarbel, kaasa arvatud valitsemise üldkulude katteks. Eestis on poliitiline traditsioon, et tubakaaktsiis on üks kultuuri toetamise finantseerimise allikaid. Seega Eesti konservatiiv tahaks ideaalis näha, et täpselt nii palju, kui suureneb laekumine tubakaaktsiisilt, tõuseksid toetused kultuurile.

Mootorikütuse aktsiis kuulub teise rühma, sest mootorikütus ei ole luksuskaup. Mootorikütuse aktsiisi sisemine õigustus on vajadus teha kulutusi teedele ja tänavatele, mida mootorsõidukid kasutavad. Konservatiiv tahaks näha, et täpselt sama palju, kui suureneb laekumine kütuseaktsiisilt, suureneks tänavate ja teede ehitus ning hooldus.

Aktsiisipoliitika kujunemisel on konservatiivsel poliitikal neli nõuet.

Aktsiisitõusu sihtotstarbelisus. Kütuseaktsiisi tõusule peaksid eelnema poliitilised otsused, milliseid investeeringuid teede ehitamisse ja korrashoidu teha on meie rahvuslikes huvides.

Küsimuse all võiks näiteks olla Tallinna--Tartu kiirtee ehitamine või teede üldise korrashoiu ja ohutuse tõstmine vms. Tõstmine tõstmise pärast või selleks, et vastaval ministeeriumil oleks laiem elada, on konservatiivsele mõttelaadile vastuvõetamatu.

Aktsiisitõusu tähtajalisus. Kui on poliitiline otsus, et mingi kindla ettevõtmise finantseerimiseks on vaja kõrgendada aktsiisi, siis sellise tõusu otsus peaks endas kindlasti sisaldama ka lõppemise tähtaja, pärast mida pöördutakse tagasi nn normaaltasemele. Sellist lähenemist on praktiseeritud Suurbritannias.

Aktsiisitõusu sujuvuse ideaal kuulub rohkem maksutehnika valdkonda ja ei ole alati rakendatav, kuigi konservatiivi arvates peaks seda järgima niipalju kui võimalik. Igasugused hüpped hindades ja palkades on halvad, sest põhjustavad ebasoovitavaid, nii majanduslikke kui psühholoogilisi kaasnähtusi.

Vabaturul kujunevad hinnamuutused sujuvalt ning seepärast on majanduses osalejate kohanemine nende muutustega kergem. Teisest küljest on eduka majandustegevuse eelduseks kulude ning tulude õige planeerimine, mida ei saa teha, kui riigi tahtel mõni möödapääsmatu kululiik järsult suureneb, st tuleb järgida õigustatud ootuse printsiipi.

Nii tubakaaktsiisi kui kütuseaktsiisi järsk tõus võiks olla vaid siis, kui see on põhjendatud poliitilise otsusega. Muudel põhjustel peaks aktsiiside paratamatu tõstmine toimuma perioodiliselt, näiteks teatud kuude tagant sentide kaupa.

Varimajanduse osa ei tohi kasvada. Maksude järsk tõstmine on alati tõuge maksudest kõrvalehoidmise osatähtsuse kasvule.

Tubaka- ja kütuseaktsiisi selline tõus on kingitus varimajandusele. Salakaupmeeste vahepeal kokkukuivanud äri saab mõneks ajaks taas tuult tiibadesse. Meie oludes tähendab see, et ühiskonna ja majanduse normaliseerumisprotsess paisatakse varasemasse aega tagasi.

Riigi rahanduse vaatepunktist on meil juba kogemusi, et vastava aktsiisi kogulaekumine võib hoopis väheneda.

Hetkel kuum