Majandusinstitutsioonide usaldusväärsus

Churchill olevat väitnud, et poliitiku parim dieet on oma sõnade söömine. Majandusmehe parim dieet võiks siis olla oma vanade pükste söömine, sest majandusalal edu saavutamiseks on parem oma lubadustest alati kinni pidada.

Seda, et ka riigi tasandil on kõigi majandusinstitutsioonide hea reputatsioon üks riigi olulisi varasid ja majandusliku kasvu eeltingimusi, on hakatud järjest enam seletama nii majandusteoorias kui ka mõistma ja kasutama tänapäeval majanduslikult edukate riikide praktikas. Teooria areng on aeglane, aga kindel

Teooria tohib väita ainult seda, mida saab rangelt tõestada. Rangus aga nõuab suuri lihtsustusi ja seda suuremaid, mida vähem teooria on arenenud.

Käesoleval sajandil on majandusteadus oma arengus suutnud teostada mitmeid revolutsioone. Antud puhul oli nendest olulisim teooriasse määramatuste ja riskide ning vaegteabe range käsitluse sissetoomine, see võimaldas hakata elulähedasemalt seletama paljusid küsimusi.

Edasi toimus loogiliselt nn ratsionaalsete ootuste revolutsioon, mis omakorda viis vajadusele hakata arvestama ja rangelt kirjeldama majandusagentide ja -mehhanismide usaldusväärsust.

Nüüd arenevad juba teooriad majandususaldusväärsuse väärtuse hindamiseks, reputatsiooniga seotud kulude ja tulude arvestamiseks ning vastavate uute mudelite alusel majandusliku tasakaalu või tasakaalutuse tarvilike ning piisavate tingimuste selgitamiseks.

Allakirjutaja osales hiljuti küsitluses, millest selgus, et praegu peavad meie majandusjuhid majandusinstitutsioonide reputatsiooni ja stabiilsuse probleeme Eestis eriti olulisteks.

Samuti selgus, et eriti kõrgelt hindavad nad Eesti praeguse rahasüsteemi ja selle vahetuskursi mehhanismi stabiilsust ja usaldatavust kui majandusliku arengu ühte alust. Võib arvata, et nn valuutakomitee süsteemi puhul tagab usaldusväärsuse nähtavasti kogu mehhanismi äärmine lihtsus ja seega ka läbipaistvus. Ning mis veelgi olulisem -- see süsteem ei ole kergesti manipuleeritav ei poliitikute, majanduslike huvigruppide ega ka võimalike oskamatute pangajuhtide poolt.

Huvitav on märkida, et meie majandusjuhid näivad pidavat Eesti majandussüsteemi usaldusväärsuse oluliseks tõstmise võimaluseks ühinemist Euroopa Liiduga -- ühe olulise erandiga. Selleks erandiks on rahasüsteem, mille oodatavat reputatsiooni pärast oletatavat ühinemist üldiselt ei hinnata kõrgemaks praegusest.

Suhteliselt kõrgeks hinnati ka valitsuse fiskaalsüsteemi usaldatavust.

Suhteliselt madalaks aga hinnati maksusüsteemi reputatsiooni ning samuti ärilepingute rikkumise trahvide süsteemide taset.

Eelöeldust saame teha kaks järeldust. Esiteks võimaldab teoorias majandusinstitutsioonide usaldusväärsuse arvestamine mitmeid arusaamatusi lahendada. Teiseks -- praktikas on riigi institutsioonide majandususaldusväärsus oluline vara ja majanduskasvu mootor, mida peab pidevalt hooldama.

Näiteks, teooria alalt, kui ELiga võimaliku ühinemise majandusprobleemide arutelust jääks välja Eesti majandusinstitutsioonide reputatsiooni muutuse hinnangud ja sellest tulenevad efektiivsuse muutused, siis arutelu võib osutuda vildakaks.

Kui näiteks väidetakse, et Eesti praeguse rahasüsteemi muutmisel võidaksime aastas paarsada miljonit krooni võimalike kõrgemate (riskantsemate) intresside või dividendide arvel, siis ei tohiks ka hindamata jätta neid kaotusi, mis kaasneksid rahasüsteemi võimaliku stabiilsuse ja selguse vähenemisega.

Eesti majanduspraktikas aga tähendab institutsioonide kõrgem usaldusväärsus väiksemaid riske, seega ka vähendab vajadust jagada suuri riskipreemiaid ning seega kokkuvõttes tähendab säästlikumat majandamist ja julgemat investeerimist.

Suurem usaldusväärsus odavdab oluliselt tehingute sõlmimist jne. Seega tuleb ka otstarbekaks pidada mõistlikke kulutusi institutsionaalse usaldusväärsuse tõstmiseks.