27. oktoober 1997 kell 22:00

Puudustega mugavus

Äripäevas ilmus lugu ASA Kindlustuse müüdavast koduse vara kindlustusest pensionäridele. Kuivõrd tegemist oli telefonitsi tehtud intervjuuga, siis eelkõige vabandan vääritimõistmiste pärast.

Kõik kindlustusseltsid annavad tegelikku kaitset, ei anta alati täielikku katet kõigi riskide osas. Sel juhul on kindlustusandja määranud hüvitislimiidid. Seega oli siin tegemist põhimõtteliselt vale termini avaldamisega. Samuti rääkisin ma teoreetilises plaanis võimaliku rahulolematute klientide hulga suhtelisest väiksusest, mida tõlgendati veelgi räigemalt.

ASA Kindlustuse toode on hea massimüügiks. Sõlmida on mugav: poliis sõlmitakse otse müügikohas, vara üle ei vaadata. Pensionäridele on kindlustusmaksuks ette nähtud 47 kr kuus. See moodustab tavatariifist 50%, seega teistel on makse kaks korda suurem. Riski hindamist otse kindlustusvõtja kodus ei toimu, seda tehakse arvestades kahjude statistikat.

Juhiksin tähelepanu mõnele sellise müügiga kaasnevale puudusele. Kirja pannakse küll erinevad kindlustussummad erinevate riskide vastu, kuid poliis ei kajasta vara kindlustusväärtust. Loogiline oleks, et kindlustussumma oleks üks ja eristataks hüvitislimiite. Kindlustusseadus käsib siiski varakindlustuse puhul määrata ka kindlustusväärtuse poliisil.

Helistades ASA infotelefonil, sain vastuse, et makstakse küll hüvitist kindlustussummadeni 80 000 kr tulekahju puhul, 50 000 kr veeavarii korral ja 30 000 kr vara varguse korral, kuid kas rakendatakse ka alakindlustuse printsiipi, ei vastatud.

Kas toode on kindlustus esimese riski baasil, st hüvitise puhul makstakse kahju välja kuni kindlustussummani -- ka sellele ei saanud kindlat ja üheselt mõistetavat vastust. Siiski lubati suurema kindlustuskatte vajamisel lahkelt agent koju saata.

Hetkel kuum