Majanduskasvu kabuhirm

Jooksis sprinter sadat meetrit stabiilselt 10,5ga. Kui ta aga ühtäkki hakkas sama distantsi läbima 9,8ga, haarasid treenerid ja sporditeoreetikud kahe käega peast. Igaks juhuks seoti mehele pommid jalge külge.

Kui selgus, et Eesti on tänavu esimesel poolaastal Baltimaade (mõningail hinnanguil koguni Euroopa) suurima majanduskasvuga riik, tulid kohe ohusignaalid, et nüüd on midagi väga mäda.

Äripäeva arvates tuleks lasta majandusel kasvada. Ilma torkimata. Millegipärast on meil levinud mentaliteet, et kui kasv on suur, on kohe midagi lahti ja tuleb hoolega pidurdama hakata.

Majanduskasvu numbrites ohtu nägevad teoreetikud on ära unustanud 5--6 aasta taguse seisu, kus ajakirjanduses ilmusid artiklid tööstuse langusest. Mõne aja pärast juba rõõmsamad toonid sellest, et langus on pidurdunud jne.

Tuleb nõustuda analüütik Aavo Koka hinnanguga, et ebanormaalne pole praegune kõrge kasvunäitaja, vaid see, et varem olid näitajad nii madalal. On suurepärane, et tööstuskasv on olnud 15%. Kui ta selline ei oleks, oleks meie seis praegusest võrreldamatult kehvem.

Eesti majandus on hästi arenenud. Majanduse hoogne arenemine on seletatav ka sellega, et kui mõni aeg tagasi kulus põhiaur kvaliteedi tõstmisele, siis nüüd on see saavutatud ja rõhk on üle kandunud kvantiteedile. Mis just kajastubki majanduskasvus.

Eesti on paraku pisike ja mõttetu on teda võrrelda suurte Euroopa riikidega. Selleks, et Euroopaga samale tasemele jõuda, peabki Eesti majandus arenema kiiremini kui Lääne-Euroopa riikides.

Meie kiirele majanduskasvule ennustatakse kohe-kohe pidurdumist ja varsti lausa kukkumist. Samas on Eestit võrreldud ka Kagu-Aasia riikidega, kus aga oli suur majanduskasv paar-kolmkümmend aastat.

Kindlasti kajastub majanduskasvus ka inimeste töö ja selle kvaliteet. Vaieldamatult on Eesti inimesed hakanud rohkem tööd tegema kui mõned aastad tagasi. Nad on maailma kontekstis rikkamaks muutunud. See peaks ühele riigile ju tähtis olema: et inimesed hästi elaksid.

Jah, on üks oht -- tekib luuse-rite põlvkond. Neil, kes 10--15 aasta pärast täiskasvanuks saavad, pole enam tööd. Töö on tehtud ja isad oma postidel veel täies jõus. See, et pojad oma parema haridustasemega isasid minema puksima hakkavad, eriti karta ei ole. Haridusse investeerimisega riik silma ei paista

Riigil on raha küllaga, ta loob endale tagavarasid ja viib need tarbimise vähendamiseks välispankadesse. Iseenesest on tagavarad hea nähtus, teine asi on muidugi see, et Eesti pankadele pole mingi probleem see pool miljardit uuesti sisse laenata.

Samas on seesama riik ise oma vohava ametnike- ja asutustearmee rahakasutusega kõige suurem tarbimise ülekuumendaja. Selle asemel, et käituda stiilis «käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi», võiks riik näidata eeskuju. Vähendada oma mõttetuid kulutusi, piirata ametnike ja asutuste arvu.

Varud varusdeks ja stabilisatsioonifondid fondideks, selle asemel et raha väljamaale vedades vahendajatele lisatasu maksta, peaks riik finantseerima haridust ja meditsiini. Samuti soodustama ettevõtjate investeeringuid haridusse.

Haridusse investeerimine majandust üle ei kuumuta, tagab aga samas meile stabiilsuse selleks ajaks, kui meile kiirest majanduse arengust tingitud kukkumist ennustatakse.