7. detsember 1997 kell 22:00

Kantpead

peeter raidla Kantpead Riigikohtu kriminaal- ja tsiviilkolleegiumi erikogu üritas oma nädalataguse otsusega selgitada, mis on väljapressija ja kantpea vahe. Konkreetselt vaeti Mainori juhi Ülo Pärnitsa poolt paar aastat tagasi oma konkurendi Yens M. Lutheri kohta öeldud lauset «Luther oli klassikaline väljapressija nagu kõik kantpead.»

Erikogu leidis, et kui kedagi nimetada avalikkuse ees väljapressijaks, siis on see faktiväide, mis peab olema kohtulikult tõendatav. Teisisõnu peab Pärnits tõendama, et väide Lutheri käitumisest väljapressijana on vastavuses tegelikkusega: mida, kellelt ja mil viisil Luther välja pressis. Juhul kui Pärnits seda tõendada ei suuda, peab ta avalikult tunnistama, et Luther ei ole väljapressija.

Teisiti tuleb suhtuda sõnasse kantpea, mille kõrged kohtunikud lugesid väärtushinnanguks. Hinnangu sellele, kas Lutheri nime- tamine kantpeaks teotas tema au, annab kohus, kelle ülesanne on tuvastada, kas kantpea on oma sisu ja vormi tõttu konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega.

Riigikohtu otsus annab rohkesti mõtteainet uutele võimalikele au ja väärikuse protsessidele. Enne kui hakata kohtuuksi kulutama, tuleks selgeks teha, kumba alaliiki sinu au ja hea nime teotanud sõna kuulub.

Loll, idioot, puupea, tobu, lupard, analfabeet, fa?ist, lurjus ja muud sellelaadsed väljendid võib ilmselt liigitada kantpeade lahtrisse. Kohus otsustab, kas need väljendid meie kultuuri-keskkonnas on halvustava tähendusega.

Väljapressija alajaotuse alla võiksid kuuluda sellised sõnad nagu näiteks riigi- kukutaja (annab tõendada, millist riiki ja mil viisil kukutas) ja vandaal (millist kultuurivara ja kuidas hävitas). Nähtavasti ka korruptant, sest saab ju küsida, keda, kuidas ja mille eest ära osteti või kellele altkäemaksu anti.

Hetkel kuum