Salasõna raha

Riigi vara müümine on imelihtne. Piisab vaid riigiametile öelda, et varsti ei saa sa enam vara müügist laekuvat raha ise kasutada, ja nagu nõiaväel unuvad probleemid, millest riigivara mittemüümist põhjendades seni räägitud on.

Vaevalt et sotsiaaldemokraatlikku maailmavaadet esindavad mõõdukad isegi ette oskasid aimata, mida toob kaasa nende ettepanekul riigi vara seadusesse tehtud muudatus. Selle kohaselt laekub järgmisel aastal riigi vara müügi tulu riigieelarvesse, mitte ei jää vara senistele haldajatele nagu seni. Tulemus on aga silmnähtav -- viimase kuuga on valitsusse laekunud paarkümmend riigi vara müügi taotlust nädalas.

Õige, mida vähem riigiametnikel vara ja ettevõtteid käsutada on, seda parem ja odavam maksumaksjale. Riik ei peakski ettevõtlusega tegelema. Praegune paaniline müük on aga tragikoomiline ja näitab ametnike tõelist palet -- riigi vara käsitletakse enda omana ning alles ähvardus, et selle müügist saadav kasum kaob, paneb neid liigutama.

Selle loogika järgi peaks ka näiteks erastamisagentuuri töötajatele andma võimaluse kasutada müüdud ettevõtete eest saadud raha oma äranägemise järgi jne. Siit muutub asi absurdiks ja tekib olukord, et riiki juhitakse kui äriettevõtet. Vähemalt seni, kui veel midagi müüa on.

Ministeeriumitele ja ametitele pole muidugi midagi otseselt ette heita. Lihtsalt 1997. aasta jõuludele eelnev aeg sattus olema soodus hetk vara müügiks. Puht juhuslikult. Rääkida siinkohal riigimehelikust suhtumisest või globaalsemast mõtlemisest on isegi veidi piinlik.

Ettevõtjale ka hea, sest kui kogu vara korraga müüakse, peaks see hinna alla kiskuma. Vähemalt aastavahetuseni, siis võib riigi vara müük jälle probleemseks muutuda ning seaduste ja ametnike omavoli taha takerduda.