Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Lapsed ei nulli rahvusriiki
Kodakondsuse seaduse muutmise eelnõu on juba enne menetlust eesti rahva kahte leeri löönud. Suhtumise järgi -- kas tunnistada osa kodakondsuseta muulaste pärast 1992. aasta 26. veebruari sündinud lapsi omaks või mitte.
Äripäev on seisukohal, et valitsuse esitatud seadusemuudatus ei kätke endas ohuallikat Eestile kui rahvusriigile. Kuid see annab ja on juba andnudki hea signaali välismaailmale.
Mitu aastat kestnud jutuvada taustal oleks see esimene tõeline samm, et sulatada mittekodanikke Eesti ühiskonda ja kasvatada nende lojaalsust. Pealegi tehtud õigest vaatenurgast: tegu on lastega, kes siin sündinud ja kasvades ainult Eesti õhku hinganud. Samuti aitaks see korrastada elanike registrit. Saab jälle selgemaks, kes õigupoolest Eestis elavad.
Veel mõni aasta tagasi oleks mistahes samalaadse ettepaneku esitamine tähendanud poliitilist enesetappu. Tänasel päeval ei ole see siiski muud, kui üks riigikogu otsust ootav eelnõu teiste seas, millel plusse enam kui miinuseid.
Loomulikult võivad poliitikud oma rikutuse või ihade piirides sellest välja lugeda hoopis esimest sammu kodakondsuse nullvariandi suunas. Või siis loobumist vere kaudu edasiantava kodakondsuse põhimõttest sünnijärgse kodakondsuse kasuks. Need mõlemad teed on võimalikud, aga ainult läbi poliitiliste otsuste.
Arvata aga, et eluaeg Eestis elanud noor inimene ootab oma valimisealiseks saamist kusagil aastal 2010, et siis riiki kukutama või kakskeelsust kehtestama asuda, on absurdne. Aga just seda kardavad kõige enam seadusemuudatuse vastased, eeskätt Isamaliidu poliitikud.
Kui need noored on veel ka Eesti kodanikud, kahaneb selline võimalus veelgi, sest vaevalt nende assimileerimiseks tehtud jõupingutused päris mööda külgi maha jooksevad. Ning eesti keelt õppima ja rääkima võib neid sundida vaid elu ise, mitte seadus, olgu see nii rahvusriiklik kui tahes.
Eelnõu kohaselt peavad juba vähemalt viis aastat Eestis alaliselt elanud kodakondsuseta vanemad oma lapsele kodakondsust taotlema. Automaatselt ei anta ega sunnita seda peale kellelegi. Seetõttu ei too seadusemuudatus kaasa ka majanduslike kulude kasvu, mida võiks eeldada kampaania korraldamisel.
Siseministeeriumi hinnangul on praegu sellised lapsi, kes võiksid seaduse muutmise korral Eesti alamateks saada, kõige enam 6500. Tulevikus lisanduks neid alla 1500 aastas. Senine mittekodanike leigus suhtlemisel riigivõimuga lubab väita, et massilist Eesti kodanikest laste juurdekasvu seadusemuudatus kaasa ei too.
Maksimaalselt 25 000 ase-mel kasutab seda võimalust sellesama 2010. aastani ehk paar-kolm tuhat, võib-olla vähemgi. Samuti ei too see kaasa rasedate lätlannade või soomlannade sissetungi, et oma lapsed Eesti kodanikeks sünnitada. Mängust jäävad välja ka kõik nn illegaalid.
Et tõuge kodakondsuse seadust muuta pärineb välisministeeriumist, võib selle taga näha kummardust (mitte koogutust) Max van der Stoeli, Euroopa Liidu, USA või kelle iganes suunas. Kummardust, mis ka oma positiivse välispoliitilise vastukaja nimetatutelt juba saanud. Seda võimsam tuleks aga tagasilöök, kui riigikogu eelnõu vastu ei võta.
Toimetuse arvates tuleks tekkinud positiivne foon võimalikult soodsalt ära kasutada: luua eelnõu ümber suur propagandistlik aura, arutada seadusemuutmist pikalt ja laialt ning läbi raskete sünnivalude see siis heaks kiita.
Millele järgneks kõrgel tasemel pressikonverentsid Tallinnas, Brüsselis, Washingtonis, Moskvas ja mujal. Kaotada pole meil midagi, võita aga kuhjaga väikeriigile nii vajalikku sümpaatiat.