Jõukus, kuulsus, stress -- kas lahutamatud?

Minu kohtumised Rein Kaareperega jäid aega, mil ta tegi toonases RTVs «Rahailma» saateid.

Mulle jäi väheke arusaamatuks, miks tuleb kuulus inimene -- Hansapanga asutajaliige, telekanali suurosanik, majandusteadlane ja palju muud -- otsima kommentaari ühelt analüütikult. Teeb endale tüli, lepib aja kokku, tuleb täpselt kohale, teeb saatelõigu ära, kuigi tal endal on vaieldamatult palju suuremad kogemused. Kogemuste pagas kommenteerimaks rahailmas toimuvat iga kandi pealt. Või üldse, miks teeb jõukas ja kuulus inimene veel ajakirjaniku närvesöövat tööd.

Nendest «Rahailma» aegadest on Rein Kaarepere jäänud meelde heatahtliku ja heatujulise, sümpaatse ja alati soliidse inimesena.

Tavamõistuse seisukohalt peitub saavutatud heaolu ja edasirabelemise vahel vastuolu. Ilmselt ei olnud ma siis ega ole ka praegu jõudnud tasemele, kus tuleb paratamatu teadmine, et jõukus ja kuulsus ei tähenda tööst loobumist, vaid vastupidi -- hoopis mitmekordse innuga tööle asumist. Millegipärast pole meie ajakirjandus kajastanud just palju näiteid laisklevatest rantjeedest. Arvan, et neid eriti palju pole. Kes on midagi saavutanud, püüdleb ikka edasi. Ehkki elustiilina oleks ka rantjee täiesti aktsepteeritav -- elada rahulikku ja tähelepandamatut elu, mis võib paraku tunduda tänapäeval vanamoodne.

Kahtlen, kas tänapäeva ühiskonnas on inimese vabal tahtel palju kaasa rääkida. Et senisaavutatul kasvõi püsima jääda, on tarvis pidevat ja pingelist tööd. Võtkem kasvõi tippsportlased: mida kõrgemal tipus oled, seda rohkem pead treenima. Haruldased pole ka tippsportlaste äkksurmad. Millegipärast ei teki spordimaailmas mõtet, et jääks nüüd loorberitele puhkama. Tagant tulevad kogu aeg uued ja uued. Ehk nagu on tabavalt öeldud raamatus «Alice imedemaal»: «Et paigal seista, pead kiiresti jooksma.»

Ma ei hindaks edu Eesti taustsüsteemis nii madalalt, et see ei maksaks midagi, et peaks ilmtingimata meeleheitlikult edasi püüdlema. Ent suurematele tegijatele on siin kitsaks jäänud. Kindlasti on jõukatel ja kuulsatel inimestel vajadus maailma mastaabis tuntuks saada, vahetada Eesti suhteline skaala maailma absoluutse skaala vastu. Nagu sportlasel maailmameistriks või olümpiavõitjaks tulla. Mis maksab selle kõrval vaikselt rantjeena elada, see on nagu tervisejooks 100 meetri olümpiastardi kõrval. Seepärast on vabadus tööd murda -- nii saan mina aru vabadusest ja tunnetatud paratamatusest tänases Eesti ärimaailmas.

Inimese tahe midagi saavutada ja pidevalt edasi püüda paneb juurdlema inimese stressi üle laiemas mõttes. Miks on nii, et head majanduslikud võimalused, jõukus ei too tihtipeale kaasa oodatud vabanemist stressist? Pole (?) ju tüütuid olmeseiku, pidevat rahapuudust, mis, rääkimata stressist, ruineerib vähemvarakate inimeste elu. Inimestel, kes teenivad keskmisest madalamat palka, on küll potentsiaalne vabadus kõike teha, ent selleks puuduvad reaalsed võimalused. See ongi stressi allikas.

Teisalt, võib-olla tähendab edukas olemine automaatselt avaliku elu tegelase staatust, millega kaasneb pidev meedia tähelepanu. Ei ole võimalik minna kuhugi, teha midagi, olla kuskil, ilma et sind ei märgataks. Kahtlemata tekitaks see stressi. Tuleb mitu korda mõelda, enne kui öelda, käituda nii, nagu ootab sinult auditoorium. Edasi, veelgi kõrgemal tasemel, näiteks olles pidevalt ümbritsetud ihukaitsjatest, on inimene taas stressis ja vabadus puudub.

Kuhu iga inimene ennast seab, kas rahuldub teatud tasemega või püüab alati maksimaalset, seda otsustab igaüks ise. Vähemalt mõtlemisvabadust ei saa keegi ära võtta.

Aga kõik seegi on ju ainult üks võimalik seletus.