Opel andis Astrale soliidsust lisaks

Eelmisel reedel jõudis Lääne-Euroopas müüki uue põlvkonna Opel Astra, millest Opel loodab väärikat mantlipärijat oma edukaimale mudelile. Alates 1991. aastast, mil Astra vahetas välja Kadeti, on tehasest välja veerenud üle 3,8 miljoni auto ja see pole veel kõik, sest uue Astra II kõrval jääb esialgu tootmisse ka Astra I. Aasta lõpuks tahetakse jõuda 550 000 Astra II müügini.

Vana Astra kippus jätma odavat muljet, ehkki vähemalt Eestis see hinnas ei kajastunud. Kahepäevane lühitutvus Austria teedel veenis, et uus mudel mõjub soliidsemalt -- üks sihtgruppe, kellele uut autot pakkuda kavatsetakse, on osa praegustest Vectra kasutajatest, ka sihitakse senisest enam nooremaid ostjaid, kellele vana Astra igavavõitu tundus.

Uus Astra on võrreldes vana mudeliga «kasvanud» nii pikkuses kui laiuses, tema suurimaks uudiseks on 97 mm võrra suurenenud teljevahe, mis jääb Vectrale alla vaid 3 sentimeetriga.

Ehkki siseruumilt on autod üsna ligilähedased ja ka auto disainis on palju tuttavat just Vectralt, on siiski kahtlane, kas Opelil õnnestub Eestis kliente meelitada väiksemale mudelile ümber istuma.

Lääne-Euroopas on Astra peakonkurendiks traditsiooniliselt Volkswagen Golf, mille uus mudel kohe Eestissegi jõudmas. Väliselt on mõlemad autod mitte midagi ütlevad ja mõningane eelis võiks olla Opelil, salongis seab aga lati ette Volkswagen. Mõlemal konkurendil pole aga jäänud kaua oodata uue tõsise võistleja saabumist -- sügiseks saab tootmisküpseks Fordi uus mudel Focus.

Astra salong on soliidne ja korrektne, kuid ega ta meelde küll millegagi ei jää. Kui eelmises ÄP autotestis olnud Alfa Romeo 156 juures on näha disaineri loomingut, siis Opelil on lihtsalt võetud standardsed näidikud ja need saksa ordnung'iga üheks tervikuks seotud.

Sõites mõjub Astra II jõulisena, pannes unustama, et tegu on väikse keskautoga. Juhitavus on igati ekstraklassist, rool parajalt raske ja hea ülekandega.

Astra kaheksast jõuallikast koosnev mootorivalik mahub nüüd vahemikku 1,2-liitrisest 65hj mootorist kuni 2-liitrise 136hj mootoriga tippversioonini. Väliselt erineb Astra 2,0 tavamudelitest valge näidikuploki ja märgatavalt erksama mineku poolest.

Päris uued jõuallikad on 1,2- ja 1,8-liitrine bensiini- ja 2-liitrine otsesissepritsega diiselmootor. Pisim, senise 1,4-liitrise asemel 1,2-liitrine mootor kujutab endast mullu Corsal kasutusele võetud kolmesilindrilise 1-liitrise töömahuga mootori edasiarendust.

Keretüüpidest läks esialgu tootmisse kolme- ja viieukseline luukpära ja universaal. Tulevikus lisanduvad sedaan, kabriolett ja väike mahtuniversaal Zafira.

Lääne-Euroopa teedel on üha enam kasu lisavarustusena saada olevast satelliitnavigatsioonisüsteemist (GPS), mis määrab mõnemeetrise täpsusega auto asukoha ja annab nii sõnas kui pildis teada peagi ette tulevatest ristmikest ja kurvidest.

Ise hakkama saama harjunud endise idabloki elanikuna tundub mulle siiski, et selline luksus võõrutab juhi mõtlemisest ja liigne tehnikale toetumine viib selleni, et pole endal aimugi, kus asutakse.

Leedu kolleegidel jäi seetõttu näiteks fikseerimata trassile jäänud 400 m pikkune teelõik, mis kattus Austria--Sloveenia piiriga. Meie, kes me GPSi kõrval igaks juhuks ka tavalist kaarti jälgisime, astusime teisele poole teed ja käisime meetri jagu endises Jugoslaavias ära...

Kel varasem kogemus olemas, leidis siiski, et Volkswageni ja Audi analoogne süsteem on tarbijasõbralikum -- kasvõi seetõttu, et tabloo asub mitte raadiol, nagu Opelil, vaid näidikuplokis juhi silmade ees.