Tööjaotusest Eestis ja Euroopas

01. aprill 1998, 00:00

Tööjaotuse vajalikkus tänapäevases ühiskonnas on möödapääsmatu. Läbi on ajad, mil ainus universaalne tootmisüksus oli talu ja ühiskond piirdus küla või kihelkonnaga. Välismaailmaga suhtlemine käis suhkru, petrooleumi ja tikkudega varustamise kaudu.

1998. aastal hakkab lõplikult läbi saama nende ideede aeg, mille järgi Eesti on kohustatud end ise ära toitma, ära kütma ja end ise ära kaitsma. Teisiti ei saa hinnata poliitikute mõtteavaldusi põllumajandustootmise suurendamise vajalikkusest, elektrijaamade kiivast endalehoidmisest ja kaitsekulutuste suurendamisest. Ja eks ole kaitsetollidki üks endasse kapseldumise ettepanek, mis, tõsi küll, läbi ei läinud. Kes iseolemist endiselt edasi propageerivad, astugu samm tagasi!

Tööjaotus on üldjuhul isetegemisest efektiivsem -- banaanid ei hakka Eestis iialgi saaki andma. Eestil ei ole otstarbekas kaevandada kallist põlevkivi ja see siis olematu kasuteguriga korstnasse lasta.

Kuna hüdroelektrijaamade energia on odavam, siis oleks Eestil majanduslikult kasulikum osta elektrienergiat Norrast. Siin tuleb mängu ka globaalne aspekt. Teatavasti on hüdroenergia taastuv loodusvara, erinevalt fossiilsest kütusest nagu põlevkivi. Mõnevõrra fossiilne on ka mõtteviis, mis ignoreerib tööjaotuse printsiipi.

Kaitsekulutuste pideva suurendamise asemel tuleks arendada häid suhteid Venemaaga ja suunata osa rahast koostööks sealsete riiklike ja erastruktuuridega. Eestil kui väikeriigil pole võimalik end ise ära kaitsta. Usaldagem see nende hooleks, kel on selles vallas suuremad kogemused.

Jõuliseks läbimurdeks isetegemise suletud ringist on Eesti jaa-sõna Euroopa Liidule. Eduka liitumise järel, milles pole kahtlust, viiakse positiivse programmina ellu nn sotsiaalse kokkulepluse teooria, mis on arenenud riikides väga populaarne.

Selle järgi lepivad sootsiumi (ühiskonna) liikmed omavahel kokku, kes hakkavad tööd tegema, kes abirahasid saama, kes riiki juhtima, kes makse maksma, kes poliitikat ajama jne.

Teisisõnu, lepitakse kokku, kes hakkab ministriks, kes kantsleriks, kes sõja-, kes ärimeheks jne. Selge tööjaotus nendes sfäärides muudab kogu ühiskonna toimimise efektiivsemaks.

Riigijuhid saavad rohkem pühenduda riigitööle ega sekku poliitikasse, poliitikud ei sekku enam majandusse (ärisse), ärimehed ei sekku poliitikasse ega riigijuhtimisse. Töötu abiraha saajad ei sekku maksupoliitikasse, maksumaksjad riigiasjadesse, tsivilistid sõjandusse.

Sotsiaalse kokkulepluse järgi ei pea enam kõik tegelema kõigega, mis ei luba ennast ühelgi alal maksimaalselt välja arendada. On võimalus spetsialiseeruda ühele kindlale, südamelähedasele alale. Tulemuseks on kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid.

Sotsiaalsel kokkuleplusel kui tööjaotusel ei ole midagi ühist kollektivismiga. Viimane tähendab, et toodetakse, jagatakse ja tarbitakse ühiselt. Pigem on tööjaotuse printsiip kollektivismi vastand: ühed toodavad, teised jagavad ja kolmandad tarbivad.

Vähemasti arenenud ühiskondades on see nii. Ka Eesti on sinna teel.


Mati Feldmann on Äripäeva kolumnist.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    06. December 2011, 19:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing