«Lolita» mitmekihilisus ärgitab mõtlema

See on teine ekraniseering Vladimir Nabokovi samanimelisest 1958. a ilmunud romaanist, mis jutustab keskealise ?armantse mehe kirest noore tüdruku vastu. Skandaalne film pole USA kinodesse veel jõudnud.

Peaosades on Dominique Swain, Jeremy Irons, Melanie Griffith, Frank Langella. Filmi lavastas Adrian Lyne, kes hakkas ekraniseeringuks valmistuma juba kaheksa aastat tagasi.

Mulle film ei meeldinud. Kui lähen kinno, siis soovin midagi kergemat näha. Kahtlemata ei ole «Lolita» pärast tõsist tööpäeva vaatamiseks, sest sisu on liiga raske. Kuid mulle meeldis meespeaosalise mäng. Olen temaga teisigi filme näinud. «Lolitat» tasuks vaadata neil, kes on elus kõik saavutanud ja on sellevõrra ükskõiksemad -- film tekitab vaieldamatult emotsioone.

«Lolita» on üle hulga aja parim film, mida olen näinud. Seal on kõike -- dramaatiline kirestoori heade näitlejatega, detailitundlik filmikeel ja nauditav operaatoritöö. Mitmeid filmistseene on raske unustada (verise Humberti autosõit roheluses). Pärast «Titanicut» oli värskendav näha linateost, mis räägib triviaalsustesse laskumata asjadest, mis on sama keerulised nagu elu ise.