Saksa õlletuba meelitab vaadiõllega

- eelroad 15--40 kr

- põhiroad 46--90 kr

- magustoidud 25--40 kr

- alkoholivabad joogid alates 19 kr

- alkohoolsed joogid alates 5 kr

Süda tänava õlletuba tunnevad vast need, kes hindavad kiiret teenindust ja lihtsaid roogi. ASi Esmofon juhatuse esimees Aivar Sirelpuu satub Bierstubesse siiski esmakordselt ja on nüüd kindel, et kui oleks soov sõpradega pärast tööd kann õlut juua, tuleks kõne alla ka see õllekas. Vähemalt parkimiskoha leiab lihtsalt.

Südapäeval pole lauda kuigi kerge saada, leiame kolme eriilmelise puidust sisustusega saali peale vaid paar lauda. Ühel suurel laual teatab silt kohtade reserveeringust. Jääme esimesse heledais toonides saali, mille interjööri võrdleb Aivar Sirelpuu naljatamisi sauna eesruumiga. Tagumised toad näivad märksa väärikamad ja intiimsemad. Külaline kiidab õlletoa värsket õhku ja head ventilatsiooni.

Lauda ehib värske kimp nurmenukke. Menüüga õnnestub meil päris pikalt tutvuda, sest ettekandja ei kiirusta meid teenindama. Tõenäoliselt on koormus väga suur. Vaatamata sellele mahub lõuna tunni sisse.

Olles korduvalt külastanud õlletube Saksamaal, tundub Süda tänava variant talle liiga steriilne ja menüü vähepakkuv. Külmadest suupistetest tundub ahvatlev maitsestatud juust (28 kr) ja juustuassortii (38 kr). Taimsetest eelroogadest on põnevaim puuviljasalat Mimoos (28 kr). Kartuses, et praed on saksapäraselt hiiglaslikud, loobume eelroast. Aivar Sirelpuu proovib pikantset härjafileed (89 kr) ja mina saksa valget praevorsti hapukapsaga (55 kr). Ettenähtud praekartulile eelistame keedukartulit. Tore, et vorste saab tellida ka topeltkoguse, kusjuures hinnavahe pole märkimisväärne.

Janukustutajaks võtan Müncheni heleda vaadiõlle (0,3 liitrit 19 kr), Äripäeva lõunakülaline alkoholivaba Thomasbräu (18 kr), mille maitse hindab ta üllatavalt heaks. Vaadiõlle valik paneb heldima ka kriitilise meelega õllesõbra -- koguni seitse marki.

Kuigi me toitude valikul hätta ei jää, pole Aivar Sirelpuu ometi rahul ettekandjaga, kelle rääkimismaneerist on tunda, et talle meeldivad rohkem kliendid, kes ei küsi midagi. Nii saab Sirelpuu üsnagi nipsaka vastuse küsimusele supikoguse ja -nõu kohta. Ka lubatud majoneesikastme asemel ehib pikantset härjafileed hoopis teine kaste. Meie tagasihoidlikud katsed õhutada teda mõnd rooga soovitama ebaõnnestuvad tütarlapse emotsioonitu oleku tõttu täiesti.

Prae alla pakutakse kombe kohaselt tilluke aperitiivi, mille nimi on ettekandja sõnul Star Dollar. Sellega tema teadmised nn maja aperitiivist piirduvadki.

Mina jään prae maitseomaduste ja koostisega rahule: veidi värskeid aiasaadusi, poolteist juppi heledat vorsti, keedukartul ja pehmemaitseline sinep. See praad maitseb neile, kes eelistavad mahedamat toitu. Tõsi, isegi rutakal söömisel jahtub taldrikutäis ruttu, sest taldrikul puudub eelsoojendus.

Aivar Sirelpuul nii edukalt ei lähe. Tema arvates on liha kõike muud kui pikantne. Kõige teravamaks osutub punane piprakaste, mida ettekandja eelneval kinnitusel polnud üldse ette nähtud. Lisandite valikut peab lõunakülaline fantaasiavaeseks: vaid kurgiviilud, veidi riivitud porgandit ja törts kapsa-paprika segu.