Keskpank sekkus otsustavalt, keskpank viivitas... Nii kui mõne kommerts-pangaga mingi õnnetus juhtub, pöörab avalikkus oma pilgu kohe keskpanga poole. Mida ta tegi või tegemata jättis, mida ta nüüd edasi teeb? Mis see keskpank õigupoolest asjasse puutub? Üks äriühing pankrotistub, no ja mis siis? Las pankadele kehtivad samad reeglid, mis teiste äriühingute jaoks. Selge, et nii ei saa kuidagi olla.
Asi on eelkõige selles, et keskpank kui riigi raharinglust korraldav asutus on kohustatud tagama, et raha saaks täita oma peamisi funktsioone -- olla ringlus- ja maksevahend. Niipea kui nende funktsioonide täitmine on häiritud, st raha ei saa sujuvalt kaubaks üle minna või seda ei saa raha omaniku soovi kohaselt õigeaegselt mingi maksekohustuse täitmiseks kasutada, on keskpank kohustatud viivitamatult sekkuma. Teiselt poolt tähendab see ka pankade klientide huvide kaitsmist. Aga mida teha, et olukorda parandada? See on tõesti väga tõsine küsimus. Keskpank sekkub eelkõige siis, kui pankade maksejõulisusega on probleeme, likviidsusraskustega saavad pangad Eestis ise hakkama.
Kõige lihtsam lahendus on lasta pank pankrotti. See tähendab, et panga maksejõulisuse puudujääk jagatakse lihtsalt klientide vahel ära, näiteks igaüks kaotab oma hoiustest mingi osa ja lugu on sellega lõppenud. Selle variandi hea külg on, et sellega on hiljem kõige vähem vaidlusi ja küsimusi, kas ikka kõik tehti õiglaselt. Vaidlusi on vähe loomulikult siis, kui seda varianti alati ja kõigi pankade puhul kasutatakse. Aga pankrot on väga paha variant nii panga klientidele ja pangandusele tervikuna kui ka rahvamajandusele. Seda püütakse vältida. Teine variant on pank kuidagiviisi makseraskustest välja aidata. See on mõeldav siis, kui on selge, mis edasi saab. Tunneli lõpus peab paistma valgus. Appi minekuks on mitu võimalust. Võib anda pikaajalist soodsat laenu, mille edasilaenamiselt teenitav kasum kataks tulevikus maksejõuetuse augu. Aga see võib väga palju aega võtta.
On võimalik hakata kommertspanga omanikuks kas aktsiakapitali laiendamise kaudu või omanikelt panga näiteks ühe krooni eest ära ostes. Keskpank ei saa lihtsalt niisama appi minna, peab olema selge, et kunagi on see kommertspank jälle turukõlbulik.
Raskustes pankade ülevõtmine riigi poolt on üldiselt kõige levinum võte pangakriiside ületamiseks. Pluss on eelkõige klientide hoiuste säästmine ebameeldivustest ja raharingluse häirete vältimine.
Aga ka probleeme on omajagu. Esiteks kulub selliseks operatsiooniks väga palju raha. Alati on neid, kes põhjendatult küsivad, kas ikka on mõtet just niiviisi raha kas pikaks ajaks kinni panna või koguni ära kulutada.
Teine küsimus puudutab kommertspanga omanikke ja nende vastutust. Mõnikord pääsevad nad päästeoperatsiooni käigus liiga väikese vastutusega.
Ja lõpuks on ka küsimus, kas kusagil ei tehta mingeid erandeid osade klientide või pankade või pangaga seotud ringkondade huvides. Kõikidele nendele küsimustele tuleb keskpangal niisuguse päästeoperatsiooni käigus ammendavalt vastata.
Üldiselt on riik ja tema keskpank pangakriise lahendades ainult ebameeldivate valikute ees. Ühte valikut ei saa teha -- ei saa kogu pangandust allavett lasta. Mitte kuidagi ei ole võimalik tuua näiteid sellest, mis siis saab, kui kogu pangandus kriisi läheb.
Eestis on jälle käes kord seletada, mis juhtus EVEA Panga ja Forekspangaga. Iga lahendus on tegelikult unikaalne, oma plusside ja miinustega.
Siim Kallas on Reformierakonna esimees ja endine Eesti Panga president.
Seotud lood

Kuula ka podcasti rahvusvahelisest õppest