Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Parkija ja äravedaja vaen on igavene
Autoomanik vannub küll oma kolleege, kes oma sõiduriista poolpõiki tee äärde parkinud, aga kui ta teisaldusfirma masinat kusagil askeldamas näeb, on vandesõnad veel kergemad tulema.
Teisaldusfirmad ilmselt tunnetavad vaenu, aga ei saa oma kaksikrollist loobuda. On nad ju ühelt poolt kohaliku omavalitsuse tahte elluviijad, teisalt aga erakapitali esindajad, kellele iga äraveetud auto tähendab täiendavat sissetulekut.
Auto parkija helge tulevik sõltubki sellest, kas suudetakse see vastuolu ületada. Teisaldajate majandushuvi vaibumisele loota ei saa. Autode arvu kasvades ja parkimisvõimaluste ahenedes peaks ahvatlus poolripakile jäetud sõidukid parklasse vedada isegi kasvama.
Võimalus teisaldajafirmad riigistada ja nende töötajad kuupalgalisteks teha pole samuti lahendus. See tooks kaasa motivatsiooni puuduse ja siis muudaksid valesti parkijad linna niigi nigelaid liiklusvõimalusi veelgi nigelamateks.
Kolmas võimalus oleks plaanimajandus: iga kuu tuleks teisaldada mingi hulk autosid. See aga viiks asja absurdini.
Seni, kuni lahendust ei leita, kaebavad trahvitud autoomanikud väidetava ülekohtu tõttu Tallinna liikluskorralduse keskuse parkimise kontrolli osakonnale. Sellel aastal on registreeritud juba 2500 kaebust.
Enamasti kaebajad siiski õigust ei saa. Valedeks kuulutatakse keskmiselt 3 protsenti trahvimis- või teisaldamisotsustest.