Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Erastamise asemel (taas)riigistamine
Eestis on juba mitu head aastat arutletud teemal, missugune võiks välja näha Eesti erastamisagentuuri tulevik. Aja jooksul on välja pakutud kõikvõimalikke arengustsenaariume alates erastamisagentuuri erastamisest ning lõpetades selle likvideerimise ehk laialisaatmisega. Näib aga, et praegune majanduskeskkond on varem väljapakututele juurde kasvatanud veel ühe, mida aasta-paar tagasi ei osanud Eesti puhul uneski näha.
Jutt käib riigistamisest. Ei ole ju mõtet jaanalinnuna pead liiva alla pista ning otsida sealt mõnda teist väljendit hiljuti Forekspangaga asetleidnu kohta. See oli ja on sulaselge riigistamine, olenemata asjaoludest ja tagamaadest, miks Eesti Pank sellise otsuse tegi.
Riigistamine omakorda on ilmekas märk selle kohta, et Eesti majanduselus on midagi põhjalikult teisiti kui mõni aeg tagasi. Lahti on öeldud põhimõtetest, millest kinni hoides oleme pidevalt ülespoole rühkinud.
Paradoksaalne küll, aga mida paremini peaks Forekspangal minema pärast aktsiate kontrollpaki keskpanga (riigi) omaks saamist, seda suuremaks muutub tõenäosus, et natsionaliseerimises võidakse hakata nägema imelist ravimit meie majanduses valitsevate hädade vastu.
Riigitüüri juures olijad saavad endale soodsa võimaluse tuhka pähe raputada, rusikaga vastu rinda taguda ning kogu maailmale kõvahäälselt kuulutada, kui hästi nad ühe panga, laiemas mõistes aga lihtsalt ühe äriettevõtte juhtimisega hakkama saavad. Miks mitte sedasama siis ka mõne teisega teha proovida?
Riigistatud Forekspanga kasumisse jõudmisest võib kujuneda stardipauk natsionaliseerijate armaadale, mis rahva nimel Eestit «saamatute» eraettevõtjate küüsist päästma tormab -- riigi-Foreksi edu silme ees ning parlamendi, valitsuse ja/või keskpanga volikirjad tagataskus. Põhjuse ja põhjenduse selliseks päästeoperatsiooniks leiab alati. Siinkohal piisab vaid mõne nimetamisest: sotsiaalse plahvatuse ärahoidmine, töötajate huvide eest seismine, oluliste investeeringute kaitsmine jne.
Siit edasi on loogiline samm, et seni erastamata ettevõtteid lähiajal ei erastatagi. Pooleliolevad erastamisprotsessid pannakse seisma. Puudutab selline samm eeskätt kohaliku majandusruumi hiidusid: Eesti Energiat (sh siis ka Eesti Põlevkivi), Eesti Telekomi, Eesti Raudteed...
Varem erastatud ettevõtteid üritatakse võimaluse korral taas riigi kontrolli alla saada, taasriigistada. Erafirmadena alustanuid aga lihtsalt riigistada.
Mis sest, et erastamisest kavandatud ja loodetud raha eelarvesse laekumata jääb ning ülejäänutki märkimisväärses mahus (potentsiaalse) pankrotivara kokku ostmiseks või riigivõlgade käes vaevlevate firmade ülevõtmiseks kasutatakse.
Siin avanebki uus võimalus erastamisagentuurile. Et erastamist enam ei toimu, või kui toimub, siis ainult erandjuhtudel, tuleks tõenäoliselt kõne alla agentuuri ümberkujundamine. Eesti erastamisagentuurist võib sellise arengu puhul kergesti Eesti natsionaliseerimisagentuur saada. Tegemist on ju oma põhiolemuselt sarnase protsessiga, ainult teisest otsast vaadatuna.
Teame oma kogemustest, kui kerge on kujunema tarbetu kola, kui seda kõike üritada arutult ja kiivalt endale hoida. Pädevate spetsialistide kaasabil ei lähe ilmselt kuigi kaua aega, kui ka riigivanker saab kokku ahmitud (riigi)vara täis, mis sõiduki edasiliikumise vaevaliseks teeb ning sõitjad ebamugavasse olukorda seab.
Kindlasti üritatakse selles kaoses siis mingit korda luua, näiteks seaduste abil. Aga küllap tuleb nii või teisiti õige pea endale tunnistada, et loodetud edasiliikumise asemel on riigistamist appi kutsudes majandusarengus mitu jõudsat sammu tagasi astutud.
Peep Talimaa on ajalehe Sakala tegevtoimetaja.