Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas erastamisraha suunamine Hüvitusfondi tuleks lõpetada?
Hüvitusfondil on oma tegevusajal olnud kasumit üle 400 miljoni. Majanduses olid soodsamad ajad. Me võime vaielda, kas riskid olid piisavalt hajutatud ja kuhu siin Eestis neid hajutada, kas riske on võetud üle mõõdu või parasjagu. Kuid tagajärjeks on see, et kasumit on nüüd kuskil 200miljonine miinus.
Kui vaatame tervet majandust, siis kõigil on kasum miinuses, sellepärast, et pankade olukord on teine, hoiuseintressid on madalamad, aktsiad on langenud. Nii et, kas see 200 on palju või parasjagu, on veel arutelu teema. Audit tegeleb. Mureküsimusi loomulikult on.
Et erastamise raha võiks kusagile mujale paigutada -- võib ka nii käsitleda. Siis peab olema selge, mis on Hüvitusfondi tulevik. Mina ei käsitleks Hüvitusfondi mitte aktsiaseltsina, vaid pensionifondina, sihtkapitali alusfondina. Erastamisraha on ju eakate inimeste raha.
Loomulikult on ebanormaalne, kui turul on finantsinstitutsioon, mis tegeleb investeeringutega, kui talle ei laiene samad kohustused, mis näiteks pankadele kehtestab pangainspektsioon. Ma usun, et kontrolli võetud riskide üle tuleb tõhustada. Niipalju kui ma olen aru saanud Jürgen Ligi käitumisest Hüvitusfondi nõukogu esimehena, on ta selle suuna väga tõsiselt ette võtnud.
See on riigikogu otsustada, kuidas erastamisrahaga edaspidi käituda, aga ma usun, et kui praeguse, st uue nõukogu juhtimisel pannakse paika vägagi konservatiivsest hoiakust lähtuvad usaldusnormatiivid, siis võiksid probleemid Hüvitusfondi ümber ka vaibuda.
Hüvitusfondile on seadusega pandud väga kindlad ülesanded ja ka järelevalvenõukogu, kes peab tagama, et fond töötaks oma eesmärkide nimel, ja ma tahaks uskuda, et midagi kriitilist seal taga ei ole. Hüvitusfond on omandireformis hädavajalik instrument olnud, sest ta võimaldas omal ajal lahendada selle konflikti, mis oli tekkinud seaduste ja erastamise praktika vahel.
Lähenemisviisi, et lihtsalt lõpetada fondi tegevus ja las inimeste nõuded jäävad õhku rippuma, ei saa ma heaks kiita. Tuleb arutada, millised võimalused on riigil osta inimestelt välja nõuded, mis on nende käes erastamisväärtpaberitena.
Küsimus on täiendavates nõuetes, mida ehk riik ei suuda kokku korjata. Eriti kui erastamispoliitika on selline, nagu ta viimasel ajal on olnud, et erastamisväärtpabereid sinna enam ei kaasata, siis võib jääda tühi auk. Seda tuleb vaadata omandireformi kui terviku kontekstis.
Aga loomulikult tuleb eelkõige Hüvitusfondis kord majja saada.