Janno Reiljan • 20 jaanuar 1999

Kellele ja miks on vaja inflatsiooni

Rahareformist möödunud aja jooksul on tarbijahinnad Eestis tõusnud enam kui 6,5 korda. Põhjus on olnud Eesti Panga (EP) inflatsiooniline rahapoliitika -- välisraha sissevool jäeti steriliseerivate operatsioonidega tasakaalustamata, mistõttu suurenes käibel oleva raha mass ja tõusid hinnad.

Inflatsioon oli Eesti libaliberaalide grandioosne tulude varjatud ümberjagamise projekt. Seejuures tänitati pidevalt pensionäride, õpetajate ja arstide kallal, kes kõrgemat palka soovides sotsialistlikku riiklikku ümberjagamist nõudvat. Nii on pensionid ja õpetajate-arstide palgad vaevu inflatsiooniga sammu pidanud -- nemad pole Eesti majandusarengust midagi võitnud. Kõrval aga kerkisid peegelklaasist pilvelõhkujad ja luksvillad -- varjatud ümberjagamise mehhanism töötas tõhusalt.

Eesti libaliberalismi kantsi ja majandusliku baasi rolli täitva EP ametnikud ja libaliberaalsed poliitikud lohutasid rahvast: Eesti valuutanõukogu süsteem lõpetab inflatsiooni iseenesest. Tehti aga hoopis kõik endast sõltuv, et rahamassi kasvu (inflatsiooni) turgutada -- näiteks vähendati miinimumini kommertspankade usaldusväärsust tagavad normatiivid, millega lasti ringlusse miljardeid kroone.

Iga pidu saab ükskord otsa. 1999. aastal võib inflatsioon Eestis suure tõenäosusega nulli langeda ja inflatsioonilisele ümberjagamisele rajatud projekte ähvardab tuludest ilmajäämine või krahh. Nüüd vajab üle kuue aasta kestnud inflatsioonipeo pohmell väljapõdemist. Kroonilised pidulauas istunud libaliberaalid unistavad peadparandavast klaasikesest. Eeskõneleja Siim Kallas püüab Äripäevas (19.01.99.) tõestada 7--8protsendise aastainflatsiooni vajalikkust. Artikkel kubiseb aga majanduslikust asjatundmatusest ja valimiseelsetest valedest.

Inflatsioonist olevat Kallase väitel kasu eelkõige riigil, kes «saavat planeeritust suuremaid maksutulusid». Paraku on Eesti riik just kahjusaaja, sest maksutulud laekuvad pärast majandustehinguid viitajaga. Suuremale nominaalsele laekumisele vaatamata eelarvetulude reaalväärtus väheneb. Selle tõttu pole riigieelarve kaudu rahastatavate palgad ja pensionäride elatusraha reaalselt suurenenud.

Kui libaliberaal hakkab rääkima pensionärist ja arstist, siis otsi panka ja vahendusfirmat, kes ettepanekust kasu saab. Ähvardus arstid (jt avaliku sektori töötajad) inflatsiooni kadumisel palgatõusust ilma jätta tähendab, et libaliberaalide rahastajate olukord peab olema kriitiline. Ettevõtlusel lasuv ca 25 miljardi kroonine netovälisvõlg (sellest 10 miljardit lühiajalisi kohustusi) on pseudoärimeestele selgeks tegemas võlguelamise valusid. Ainsa päästerõngana nähakse inflatsioonilise rahapoliitika jätkumist.

Kallase populistlikul heietusel on seega Eesti majandust tõsiselt ähvardav nüanss. EP ekspresidendina peaks ta tundma valuutakomitee olemust ja teadma, et EP käsutuses olevad inflatsiooni turgutamise varjatud vahendid on ammendunud. Nüüd on nad sunnitud näolt ümberjagamise vastase maski heitma.

Kliki huvides proovib Kallas ühiskondlikku pinnast ette valmistada avalikuks inflatsioonipoliitikaks parlamendis ja valitsuses. Äpardunud rahapööritaja esitleb nii tegelikult soovitavat peaministri pintsaku tegumoodi.

Senine EP initsieeritud 550% inflatsioon ei võimaldanud arstide-õpetajate-pensionäride sissetulekuid pankurite palkadega õiglasse suhtesse viia. Kallas peaks ähmaste vihjete asemel selgelt välja ütlema, kuidas 7--8% inflatsiooniga see teoks tehakse. Jutud välisinvesteeringute sissevoolust ja eksporditulude suurendamisest näitavad senise kriisini viinud võlguelamise poliitika jätkamise soovi.

Võlgadega koormatud ettevõtetele ja inimestele tähendaks jätkuv inflatsioon tõesti laenude reaalintressi vähenemist, sest koorem veeretatakse hoiustajate ja riigieelarve kaela.

Kallas ei taha ometi väita, et võlakoorma all kannatavad Eestis peamiselt pensionärid, õpetajad ja arstid! Nimetame asju õigete nimedega: inflatsiooni ei vaja Eesti majandus, vaid Reformierakonna rahastajad.

Hetkel kuum