Igor Rõtov • 27 jaanuar 1999

Savisaar ei tule võimule

Edgar Savisaare näol on tegemist kõrgetasemelise klouniga, kelle naljad naerma ei aja. Õnneks on osava poliitilise seikleja ?ansid tulevikus valitsust moodustada peaaegu olematud. Kuid suurima fraktsiooni liidrina võib Ninasarvik piisavalt pinget pakkuda.

Savisaare jõulise isiku, suurepärase argumenteerimisoskuse ja särava läbinägelikkuse kõrval jäävad Kallas, Ilves, Tarand, Rüütel ja Laar võrdlemisi keskpärasteks tegelasteks.

Savisaare edukus ilmneb aga eeskätt võitlussituatsioonis, näiteks valimiskampaania ajal. Pärast võimuletulekut on juba seaduspärane, et Savisaar teeb mingi arusaamatu rumaluse. Olgu see siis võiladude rekvireerimine, moonipõllu hävitamine või salajased lindistused. Nende tegudega muudab Savisaar suure pingutusega saavutatu nulliks ning alustab uut ringi.

Avaliku arvamuse uuringud näitavad, et vähemalt 10 protsenti valimisealisest elanikkonnast on Savisaare truud toetajad. Ilmselt poleks Keskerakonna liidril kuigi keeruline tuua tänavatele paarikümnetuhandeline inimhulk, kes kuuletub juhi igale sõnale.

Kuid Savisaar juhib ka ebapopulaarsuse edetabeleid. Paljud vanemad hirmutavad pahandust teinud lapsi kurja onu Edgariga. Ning Savisaare võimuletulek ei ole neile inimestele kuidagi vastuvõetav.

Jõulise administraatorina suudab Savisaar keerulistes olukordades kiiresti tegutseda. Tal pole vaja oma otsuseid parteikaaslastele põhjendada, juhi mõtetes kahtlemine ei ole Keskerakonna liikmeile kombeks.

Paraku ei suuda paljud säravad isikud Savisaare niisugust domineerimist taluda ning nende tee läheb juhist lahku. Vahest üksikud erandid välja arvatud, on Savisaare lähikonda jäänud vaid keskpärased tegelased, kelle võime iseseisvalt tegutseda on nullilähedane. Peaministrina jääks Savisaar teovõimsa valitsuse kokkupanemisel kindlasti hätta.

Kuigi meedia Edgarit ei armasta, aktsepteeritakse teda kui jõudu. Keskerakonna loosungid on massidele lihtsalt arusaadavad ning köitvad.

Aeg-ajalt moesolnud Savisaare halastamatu materdamine leheveergudel on mõjunud vastupidi. Mees, kelle kritiseerimiseks nii palju energiat kulutatakse, peab ikkagi midagi väärt olema.

Ettevõtjale pakub Savisaar eksporditoetusi, siseturu kaitset, soodustusi töökohtade loomisel ja palju muud, mille taga on selgelt tunda Keskerakonna soovi ettevõtlust riiklikult reguleerida. Oma valimisplatvormi teesides räägib Keskerakond isegi trükiväljaannete litsentseerimisest. Niisugused väljavaated ettevõtjatele mõistagi ei meeldi ning Savisaart nad ei toeta. Üksiku hundina on läbi aastate Savisaarele truu vaid turismiärimees Mait Metsamaa.

Kuigi Savisaare reiting on lindiskandaalijärgse ajaga võrreldes mõnevõrra tõusnud, jääb ta meedia silmis ikkagi pahaks poisiks. Kui möödunud aegade äpardumised peaksidki ununema, siis tulevad uued asjad kindlasti peale. Savisaare peamiseks trumbiks on oskus punuda intriige.

Salakohtumised pankurite ja poliitikutega, pealtkuulamised ja lindistused, separaatkokkulepete sõlmimine ja nende tühistamine, tuntud inimeste lihtsameelsuse ärakasutamine jne, see on valdkond, kus pole Savisaarele võrdset. Kuid siingi tundub olevat tegu ämblikuga, kes punutud võrku lõpuks ise kinni jääb.

Kuigi konkurendid kardavad Savisaart nagu tuld, puuduvad tal reaalsed võimalused valitsusjuhiks saada. Liiga palju on miinuseid.

Küll aga on Savisaar kindlustanud oma positsiooni poliitikas igavese opositsionäärina, kelle värvikas isiksus kindlasti veel laineid lööb.

Hetkel kuum