Andrus Saar • 2 märts 1999

Kas tasub uskuda valimisprognoose?

Valimiste eel pühendavad huvigrupid suure osa energiast valimistulemuste ennustamisele. Kui võtta kokku kõigi erakondade prognoosid, näib, et riigikogu on kummist. Taolist tegevust võib mõista eelkõige kui sõdalaste rituaali enne otsustavat võitlust. Tähtis on näidata sõjakat maalingut, karmi häält jms.

Relvastusse võetakse ka sotsioloogiliste küsitluste andmed. Arvamusküsitlused on saanud poliitiliste protsesside osaks. Kuigi need ei ole ainult valimistulemuste prognoosimise vahend, tuntakse nende vastu huvi eelkõige vahetult enne valimisi. Milline on küsitluste prognostiline kaal Eestis, kas nende alusel saab väita, et üks või teine erakond saab riigikogus teatud arvu kohti? Sellele küsimusele saab vastata täna suures osas eitavalt. Miks?

Eestis ei võimalda sotsioloogilised küsitlused täpset prognoosi teha väga paljudel põhjustel. Kõigepealt valimissüsteemi iseärasused (häälte ülekandmise jms mehhanismid) ja valijate otsuste tegemise alused teevad pildi hägusaks. Üleriigilised küsitlused (ükskõik mis meetodit ka kasutataks), mis ei imiteeri täpselt valimiste eripära ringkonna tasandil (ringkondades kandideerivad erinevad isikud) saavad anda ainult üldise ettekujutuse erakondade toetusest, kuid need ei ole transformeeritavad lõplikuks valimistulemuseks.

Nii võib väita, et näiteks mingi erakonna reklaam on hakanud mõjustama valijate otsuseid erakonna kasuks üldiselt, kuid ei enamat. Suur osa inimesi veel ei tee oma valikuid mitte erakonna platvormile-tegevusele toetudes, vaid konkreetsetest kandideerivatest isikutest lähtudes. Iga valimisega on isikute roll valikute tegemisel vähenenud, kuid on jätkuvalt suur. Praeguste valimiste kandidaatiderohkus tõenäoliselt suurendab inimeste hulka, kes on sunnitud esmase valiku tegema erakonnast lähtudes, sest kes jõuab kõigi kandidaatide nimesid läbi lugeda. Eestis on veel vähe kindlameelseid teatud erakonna tingimusteta toetajaid, seetõttu võib osa inimesi muuta meelt ka siis, kui erakonna nimekirjas usaldusväärset kandidaati ei leita.

Välismaine kogemus on näidanud, et paljude prognooside paikapidamatus on sageli tingitud küsitlusajast. Mida varem on tehtud uuring, seda ebatäpsemaks kujuneb prognoos, sest suur hulk inimesi pole lõplikku otsust veel teinud. Täpseimate prognoosidega tulevad välja need professionaalsed firmad, kes korraldavad oma uuringu vähem kui 24 tundi enne valimisi (Inglismaa viimaste valimiste kogemus). Varasemal ajal korraldatud uuringud võivad anda vaid orientiiri. Viimaste nädalate-päevade reklaamirünnakud, debatid, skandaalid jms võivad oluliselt muuta inimeste arvamusi, eelkõige kõhklejate seas. Eestis kiirküsitluse (nt nädal enne valimisi valimissituatsiooni imiteerivalt) järele veel turgu ei ole ning oleks kena, kui keegi ei hakkaks nüüd ebaprofessionaalset telefoniküsitlust tegema. Nende tulemuste avaldamine vahetult enne valimisi on oma mõjult ettearvamatu.

Tänavu hakkab küllalt suurt rolli mängima asjaolu, et üksjagu inimesi ei ole end registreerinud elukohta. Võib oletada, et suur osa neist ei lähe valima. Kui valimistepäeval tuleb sama tugev lumesadu, nagu oli iseseisvuspäeval, siis osalus langeb veelgi. Kui paistab suurepärane päike, ka siis väheneb osalus. Ühel juhtumil väheneb noorte, teisel vanemate inimeste aktiivsus. Siit ka erinevate erakondade toetus.

Vähene aktiivsus ei ole seostatav lihtsalt valimistega, vaid üldise hoiakuga riigikogu suhtes. Kaks aastat tagasi korraldatud uuring «Parlament ja rahvas» näitas, et rahvaasemikud on rahvast võõrandunud. Kas valimiseelne propaganda vähendab usaldamatust -- see on nende valimiste põhiküsimus.

Praeguses virvarris on selge vähemalt üks asjaolu -- mitte ükski erakond ei suuda saavutada sellist toetust, et saaks üksi valitsust moodustada. Ehk järgmistel valimistel kahaneb osalevate erakondade arv kahekordselt ning siis tekib mõnel erakonnal tõeline võimalus võtta vastutus enda kanda.

Hetkel kuum