Jonniajamisega jännis

Vastaspool omakorda, eesotsas Keskerakonnaga, korraldab pikette ja on valmis kirjutanud üle 500 muudatusettepaneku, mis võimaldab vaheaegade võtmisega edasi riigikogu tööd blokeerida. See, et osa muudatusettepanekutest on üksteisele risti vastukäivad, näitab, et opositsiooni tegevus seisab konstruktiivsusest üsna kaugel. Lihtsalt on suur juht andnud alluvatele parteilise ülesande produtseerida kindel hulk pabereid ja need on käsu usinalt täitnud.

Eile alustasid osapooled küll kirjavahetust, kuid selles paistab esiplaanil olevat soov üksteise kallal ironiseerida, mitte tõsine tahtmine tegudeni jõuda.

Kompromissidele minek ei eelda lisaeelarvest loobumist. Tõenäoliselt on lihtsam leida ühist keelt Kooderakonna ja EMEga kui oponeerimise pärast oponeeriva Keskerakonnaga. Tõsiselt võiks kinni võtta näiteks Ardo Hanssoni ettepanekust avaliku sektori palgad üle vaadata. Paraku tekitab osa kärbete ümbermängimise võimalustest ka valitsusparteide vahel vastuolusid. Põllumajandustoetuste kärpimine toob eeldatavasti vastuseisu Mõõdukailt. Kaitsekulutuste kärpimine, mis oleks lihtsam ja valutumgi, ei ole meeltmööda Isamaaliidule.

Lisaeelarve torpedeerimisest lõikavad opositsioonierakonnad kasu eelkõige kohalike omavalitsuste valimisel. Kuulub ju suur osa plaanitavatest kärbetest nn koolimajakatuste valdkonda, mille eest võitleja oreool peaks omajagu hääli kindlustama.

Valitsuskoalitsioonil tuleb tunnistada, et opositsioonierakonnad esindavad siiski küllalt olulist hulka valijaid, keda ei saa ignoreerida. Pakkudes kompromissivõimalusi, on valitsusparteid näidanud omapoolset koostöövalmidust, vastatakse siis sellele või ei.

Pealegi -- ideaalis peaks iga võimuletulnud erakonna eesmärk olema seal vähemalt neli aastat püsida. See tähendab veel mitme eelarve koostamist-läbisurumist ja neli aastat kompromisside otsimist. Jätkates jäika teerullipoliitikat, võivad edasised kompromissid jääda saavutamata ja saavutused olemata.