20 juuni 1999

Kas Eesti peaks Läti aktsioonidele samaga vastama?

Siin ei peaks suhtuma, et kuidas küla kirikule nii kirik külale. Tegelikult läheb Eestist Lätti suhteliselt väike kogus liha, võrreldes Läti siseturu tarbega. See on pigem torm veeklaasis, nii see Läti samm kui ka Eesti ja Leedu ultimaatum. Sisu seal eriti palju ei ole.

Vabakaubanduslepingud toimivad ja tegelikult on Lätil ikkagi mõningatel juhtudel õigus ja ka Eestil oleks õigus eriti suurte kahjude tekkimise korral võtta erakorralisi meetmeid kasutusele. Ja kui Läti tõestab, et see on oluline kahju, mida Eesti liha Lätile teeb, on asi korrektne. Siin ultimaatumitega vehkida ei ole päris õige. Tuleb ikka silmad lahti teha ja aktsepteerida teiste õigust. Muidugi, kui nad ei suuda tõestada, et Eesti liha on neile kahju teinud, siis on teine jutt.

Pärast vabakaubanduslepete sõlmimist on üsna vähe kontakte olnud Läti-Eesti ja Läti-Leedu vahel. On lihtsalt tekkinud üks vaidlusalune situatsioon ja kõik vehivad rusikatega. Nii ei peaks naabrid käituma.

Eelkõige on vaja selgitada partnerite vahel positsioone. On omad võimalused n-ö läbirääkimistehniliselt probleeme lahendada.

Arvestades Eestis välja kujunenud olukorda demokraatlikul rindel, on suhteliselt raske jõuda vastumeetmete rakendamises kokkuleppele. Tegelikult tekitab Läti turu sulgemine sealiha osas niisuguse doominoefekti, kus esimene klots kukub ja lükkab järgmise pikali. See avaldab mõju ja mitmed teised riigid on oma muret selles küsimuses väljendanud.

Eesti impordib aastas ca 9000 tonni sealiha, 4000 tonni sellest eksporditakse, 2000 läheb Lätti, mis tähendab, et pool meie sealiha ekspordipotentsiaalist kaob ära. See avaldab siseriiklikult suurt mõju.

Meetmed on laiem poliitiline küsimus, ja ei ole ametnike pädevuses. Eesti poliitika on majanduslikult optimaalseid otsuseid ka tihti ignoreerinud. Ma ei ole optimist, et nüüd hakatakse majanduslikke faktoreid poliitilistest olulisemaks pidama.

Eesti ei peaks praegu üldse Lätiga sõdima, vaid tegelikult võtma Lätist õppust, Nii valitsus kui ka parlament.

Kuna me 50% suudame praegu toota oma rahva toidulauale, siis piltlikult igas vorstis on 50% väljast sissetoodud liha ja 50% Eesti liha. Kui me sellest 50 protsendist, mis on Eestis toodetud, veel ühe osa viime ära Lätti (vabakaubandusleping võimaldab viia Lätti ainult Eestis toodetud liha), siis meie rahvas sööb ju veel rohkem välismaist liha.

Ma ei saanud aru eelmisest valitsusest ega ka praegusest, miks tegeletakse nende probleemidega, millega ei oleks vaja tegeleda. Eesti valitsus on mööda lasknud kaks kuupäeva -- 14. aprill ja 14. juuni --, kus oleks saanud alustada läbirääkimist Euroopa Liidu assotsiatsiooninõukoguga võrdsete tingimuste saavutamiseks.

Aga lihasõda laabub 200 päeva jooksul. Ja kas on tarvis pingeid üles kruvida.

Hetkel kuum