29 august 1999

Vene majandus haige

Vene majandus põeb oma traditsioonilisi haigusi -- riik saab endiselt tulu põhiliselt toormemüügist, aga mitte kaupade müügist ja kapitali ekspordist. Ettevõtete põhifondid vananevad, kodumaine nõudlus ei kasva ja plussis maksebilanss satub ohtu niipea, kui naftahind maailmaturul peaks langema.

Majanduse ümberkujundamiseks on jäänud vähe aega. Rubla devalveerimise soodne mõju on ammendatud. Esimeses kvartalis saavutas tööstustootmine kriisieelse taseme, kuid II kvartalis langes järsult. Välisvõlg kujuneb jälle suureks probleemiks pärast 2000. a, kui lõpeb IMFi ja Pariisi Klubiga sõlmitud lepete tähtaeg.

Kasutades ära Moskvas kehtestatud 2% müügimaksu, tõstsid ettevõtjad järsult oma kaupade hindu. Naftafirmad krutivad üles nafta- ja bensiinihinda, mis omakorda kiirendab inflatsiooni. Siseturg on sellele loomulikult reageerinud nõudluse vähendamisega.

Kaupade kallinemine toimub ajal, kui rubla ostujõud on 1998. a algusest peale kahanenud 45%. Paljud ettevõtted on rublakursi kahekordse kukkumise juures juba saavutanud nõudluse lae. See näitab, kui ebaefektiivsed nad on. Oma hinnad on nad orienteerinud paremas seisus eksporditööstuse nõudlusele. Kuid nagu elu näitab, ei kavatse eksportöörid ebarentaablit tootmist finantseerida.

Enne presidendivalimisi näib, et valitsus ja oligarhia soovivad lahendada probleeme traditsioonilisel viisil -- valitsus eksportööride ja ettevõtete maksukoorma suurendamisega ning oligarhia surveavaldusega, mille eesmärk on rubla uus devalveerimine. Selle tagajärjel halveneb rahva elujärg ja kahaneb majanduse ainus efektiivne sektor, varimajandus, mille moodustab sisemaist nõudlust rahuldav väikeettevõtlus.

Rubla kurss ei pruugi aasta jooksul siiski kukkuda, sest kui 1998. aasta augustis taotlesid selle devalveerimist nii eksportöörid kui pankurid, siis nüüd ainult eksportöörid.

Autor: Larissa Taskajeva

Hetkel kuum