Erastamine versus tagastamine

1980ndate aastate alguse ENSVs viidi läbi nn maakasutuse korrastamise aktsioon, mille käigus maksustati kogu isiku reaalses kasutuses olnud maa vaatamata sellele, kas maa kasutusse andmise kohta oli otsus langetatud või mitte, rääkimata maa looduses eraldamise akti koostamisest (just nimetatud dokumendi vormistamisega tekkiski tol ajal maakasutusõigus).

Sageli pidasid maakasutajad taolist maksustamist nende maakasutuse seaduslikkuse aktsepteerimiseks ning leidsid, et neil on täielik õigus lisaks põhikrundile erastada ostueesõigusega ka reservmaa.

Viimaste muudatustega maareformiseaduses sätestatigi võimalus tõestada oma maakasutuse seaduslikkust enne omandireformi aluste seaduse jõustumist (s.o enne 1991. aasta 20. juunit) maakasutusõiguse eest tasumist tõendavate dokumentidega (maksekviitungid jms).

Loomulikult on elamu omanikul seadusjärgne võimalus erastada kogu tema õiguslikus kasutuses oleva maa. Reservmaa erastamisel on kaotatud detailplaneeringu lausnõue. Nüüd saab erastatava maa suuruse ja piirid määrata ka kohaliku omavalitsuse üksikotsusega.

Iga erastamiseks moodustatava maatüki piirid peavad vastama planeerimise aluspõhimõtetele -- piirid peavad olema otstarbekad ja maa sihipärast kasutamist võimaldavad, krundile peab olema tagatud normaalne juurdepääs avalikus kasutuses olevalt teelt või tänavalt jne.

Eelnimetatud tingimustele peaks vastama iga kohaliku omavalitsuse otsus või toiming, millega määratakse erastatavate ja tagastatavate maatükkide piire.

Iga otsustus, kus ühel pool on maa tagasi taotleja ja teisel pool on õigustatud subjekt, on sageli valik kahe äärmuse vahel. Igal sellisel juhul tuleks otsustus langetada lähtudes maareformi seaduse paragrahvis 2 sõnastatud maareformi eesmärgist, s.o arvestades nii endiste omanike õigusi kui ka praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huve.

Otsuse reservmaa erastamise kohta teeb kohalik omavalitsus. Kui tegemist on elamu juures asuva õigusliku maakasutusega, mis vastab planeeringu ja maakorralduse nõuetele, siis tuleks maa erastada sellele isikule, kelle kasutuses maa on olnud. Nüüd on sellise otsuse tegemine oluliselt lihtsam.

Maareformi seaduse eelmine redaktsioon nõudis reservmaa erastamisel igal juhul detailplaneeringu koostamist ning ei sätestanud võimalusi maakasutuse õiguslikkuse lihtsustatud tõendamiseks.

Erastatava maa suuruse ja piiride määramine on kohaliku omavalitsuse ainupädevuses. Näiteks Tallinna puhul saab Harju maavanem sekkuda erastatava või tagastatava maa piiride määramisse üksnes juhul, kui eksiti seaduse või selle alusel kehtestatud valitsuse määruse vastu.