Madli Zobel • 8 september 1999

Põllumees on suure varanduse omanik

«Praegu on 52 hobust, trakeenid, torid ja orlovi traavlid, paarkümmend on ratsutamiseks, teised on veel noored.» Tartumaal Kärknas asuva Pärna hobusekasvatustalu peremees Kald on mitmendat aastat Liivimaa Ratsaklubi juhatuses. «Kui erastasime, oli suund tori hobuste kasvatamisele. Nüüd aretame ratsatüübilisteks.» Kald on Eesti Hobusekasvatajate Seltsi juhatuses.

«Läänes ei osta keegi nooremat kui nelja-aastast. Siis saab treenitud hobuse eest mitukümmend tuhat krooni,» ütleb Kald. Paljud tema hobused on nooremad. Seepärast on Kald vaid mõned hobused müünud.

Kaldi hobuse Haabrami ostis üks Tartu tehasedirektor oksjonil 30 000 krooni eest. Hobune jäi samasse latrisse edasi, ent iga kuu tuleb tuhat krooni renditulu. «Tallinna daamid rääkisid, et neil tuleb odavam oma hobune siia tuua ja mõned korrad kuus ratsutamas käia, sest Tallinnas on rendikoht 3000 krooni kuus. Kõige odavam on muidugi minu hobusega sõita.»

Et hobune rohkem sisse tooks, üritab Hillar Kald talle rohkem rakendust leida. Ratsahobust saani ette ei pane, turistidele sporthobuseid ei paku. «Vastlasõidud on jah selline asi, mis kasumit toob, kui sõitjaid on,» räägib Kald sellest, mis sisse toob.

Hobustega on praegu küll nii, et kõik, mis tuleb, läheb kohe investeeringuteks. Üleval korrusel valmivad ööbimiskohad, põllul kerkib maneezh. «Näiteks üritustel sõidutame raha eest inimesi. Seal küsitakse tihti, et miks nii kallis, aga tavaliselt teenime ainult sõidukulud tasa. See on rohkem reklaami eest.»

Hillar ütleb, et lisaks oma naisele on praegu palgal kolm inimest: karjak, lüpsja ja treener. «Ent töötajate arvu peab vähendama, maksud tuleb maksta, kalliks läheb.» Varem oli piimakari suurem ja abijõudu rohkem vaja. Lüpsilehmi on alles jäänud alla kahekümne ja naine jõuab ise. Läheb hommikul pool kuus tööle ja õhtul kell kuus on tööpäev läbi.

«Tiineid on ja noori ka, kokku tuleb 90 looma. Kui midagi kardinaalselt peaks muutuma, saame piimaga jätkata. Uus torusselüpsi seade on olemas.» Täisautomaatikaga lauda elektriarve on 4000 krooni kuus.

«Jõulukingiks saan lehmadest lahti, tapamaja järjekord on nii pikk,» räägib perenaine Anne. «See eelmise aasta piimahinna langus lõi ikka jalad täiesti alt.»

Hillar: «Ega laut tühjaks ei jää, lihaveised on ja kümme tiinet lammast olen ka ostnud.»

Anne: «Euroopa Liidus pole siga ega piimakarja mõtet pidada, nende pealt ei maksta toetust. Vilja pealt ka mitte. Hobune läheb alternatiivi alla, selle pealt natuke saab. Aga lambaliha on trendikas. Pealinna restoranides on hea hind.»

Perenaine tegeleb rohkem lehmadega, ei tea kuidas kolmanda põlve hobusekasvataja oma talli loomi tunneb. «Nimesid tean kõiki, iseasi, kas kaugelt vaadates noortel nime ja näo kokku panen. Olen mõelnud, et pimedas võiks vahest sadulasse ronida, aga aega pole.»

Anne räägib, et seaduserägastikul on raskem silma peal hoida kui noortel suksudel. Hoolimata sellest, et enne maaletulekut töötas juristiharidusega naine riikliku notarina.

Hillar Kaldi esivanemad on samuti hobuseid kasvatanud. Ent Hillar ostis talu ise. Ja selle juurde 60 hektarit maad. Kaera kasvatas peremees sel aastal 126 hektaril, palju on rendipõlde. Ega läheduses sarnast meest pole, kes nii vingelt ette võtaks. Talumees käib pidevalt koolitustel, majandamisoskused ning teadmised põllumajandusest tulevad nimelt sedapidi. Ka värsked ideed ja usk edasisse.

Hillar Kald tsiteerib iga valdkonna juures, milliselt spetsialistilt pärineb info. «Sõitmisi on nii palju ja naine nöögib vahel, et turist tuli.» Peremees nendib, et hakkama saadakse just tänu oma pere tööjõule. Hobuste eest hoolitsemine on suuresti 13-aastase poja õlul.

«Hobused Kasparile meeldivad,» kiidab Hillar Kald. «Võistlustel on vaadatud, et nii noor, aga tulemused on tal head. Pigem, jah, hobused segavad koolitööd.» Lisaks tegelevad hobuste hooldamise ja väljasõitmisega kaks noort sugulast.

Krista Sepp

Eesti Hobusekasvatajate Selts, spetsialist

- Hobused on igal pool populaarsed. Enim sõltub tulevik hobusekasvatajast endast, et ta kasvataks hobust, millele on võimalus rakendust leida ja mida ta suudab hooldada. Variandid on miniponist tippsportlaseni.

Anne Hermlin

turismiamet, arendusosakonna juhataja

- Ratsutamine on atraktiivne tegevusala, mille järgi on nõudlus. Toode on praegu pisut kaootiline, ratsabaasid on harjunud spordiga ja ei oska veel hästi turisti kohelda. Väga hea on ratsutamisvõimalus koos turismitalu teenustega.

Hetkel kuum