Eelarvediktaat

Opositsioonilt oodatakse ainult «partei ja valitsuse tegevuse tulist heakskiitmist» -- nagu viimati põllumajanduskriisi abinõude arutelul. Kriitika või, jumal hoidku, koguni parandusettepanekud kuulutatakse algusest peale kibestunud kiusuks ja kaigaste kodaraisse pildumiseks. Valitsuskoalitsiooni vaimupotentsiaal ja majandusalased teadmised ei anna aga kuidagi põhjust väita, et nad on selle eelarvega absoluutse tõe ookeani sulpsatanud. Toon siin ainult mõne probleemi, mis vajaks väga põhjalikku arutamist.

Tööstusriigid on riigieelarve abil välja arendanud korralikult funktsioneeriva ühiskondliku ja majandusliku keskkonna, mis loob nii inimestele kui ka ettevõtetele tugeva ja stabiilse arengubaasi. Selle toel on need riigid oma edumaad sotsiaalmajanduslikus arengus pidevalt suurendanud. Eelarvekulusid «säästnud» ja infrastruktuuri välja ehitamata jätnud riigid ei ole paraku arenenguhoogu kätte saanud -- need kuuluvad endiselt vaeste arengumaade hulka. Mis alust on arvata, et Eestil õnnestub tabada kaks jänest korraga -- eelarvekulude osatähtsust SKTs vähendada ja riigi arengutempot kiirendada? Kas ei ähvarda Eestit seetõttu oht arengumaade hulka libiseda?

Investeeringute kärpimine ei ole sääst, vaid arengupidur. Säästmine selle sõna õiges mõttes tähendaks raiskamise ärahoidmist, mõttetute kulude kaotamist. Pole näha, et valitsusel oleks õnnestunud järgmise aasta eelarvet vähendada ainult ebaratsionaalsete jooksvate kulude arvel. Jälle kaovad peamiselt investeeringud nagu selleaastase eelarvekärpe puhul?

Jooksvaid kulusid pole kärbitud kindla vettpidava põhjendusega -- jälle löödi ühe lauaga nii raiskajaid kui ka ratsionaalseid eelarveraha kasutajaid. Kas tõesti lähtuti eelarvamusest, et suurema raha kasutajad on ilmtingimata ka suuremad raiskajad? Paraku ei olda hurtsikus sageli sugugi lossielanikust säästlikumad. Pole nagu midagi kuulnud seadustest ja nende rakendusotsustest, mis raiskamist ära hoiaksid.

Tallinna ettevõtete investeeringud saavat uuest aastast maksuvabastuse. Seni oli see abinõu kasutusel ainult regionaalpoliitilise abinõuna. Eesti regionaalareng jääb sellest eelisest nüüd ilma. Mis abinõudega kavatsetakse siis ikkagi edaspidi tasakaalustada regionaalset arengut? Või on regionaalpoliitika Eestis nüüd üldse kõrvale heidetud? Ka seda Eesti tulevikku määravat probleemipundart pole püütudki koos opositsiooniga tõsiselt käsitleda.

Probleemide loetelu võiks jätkata veel väga pikalt nii eelarve tulu- kui ka kulupoolel. Nende lahendamine nõuaks kogu rahva ühist pingutust. Paljud ettevõtmised jäävad vinduma, kui seda ühtsust ei saavutata. Diktaadiga aga üksmeelt ei loo. Isegi õige otsuse jõuga pealesurumine vähendab tublisti selle mõjukust.

Miks tuleb siis koalitsioon jälle eelarvega sellisel moel välja, usaldushääletus kaikana käes? Nad kritiseerisid ju valimistel väga teravalt erakonda, «kes teadis lahendusi». Nüüd pretendeeritakse ise kõiketeadja rollile. Tulemuseks on ju ainult konfrontatsiooni uus voor riigikogus ja rahva süvenev pettumus.