Eestlaste pisihobi on rahvusvaheline

Tööreiside tõttu terve Euroopa läbi käinud riigiametnikul Deiw Rahumägil on väga huvitav viis oma mälestuste talletamiseks. Ta kogub õllekannude ja -klaaside aluseid.

Ligi 200 eksemplari suurust aluste kogu ei pea Rahumägi ise liiga suureks, kuid samas ei ole see ka enam väike. Aluste kogumine, õllekultuuri õppimine ja õlle joomine jääb Rahumägi sõnul tegelikult juba üliõpilaspõlve, kui ta usina ja tubli kehakultuuritudengina pedagoogikaülikooli loengusaalides toole nühkis.

«Seal Äripäeva toimetuse kandis oli vanadel aegadel üks legendaarne «Pärnu» õllekas, mida teadsid kõik. Käisime meiegi seal õlut joomas ja õllemänge mängimas. Vahel saime seal kokku ka oma õppejõududega.» Rahumägi meenutab, et selles õllekas töötasid tänaseks juba legendaarseteks kangelasteks muutunud kelnerid. Nii mitmedki neist meestest töötavad veel tänagi samal ametikohal ning neid võib kohata Tallinna esinduslikes pubides või õllekeldrites.

Teadlikult hakkas Rahumägi papist aluseid koguma aga hoopis oma töö tõttu.

«Olin käesoleva aasta oktoobrikuuni Eesti Linnade Liidu asedirektor ning mul tuli kahe aasta jooksul töö tõttu väga palju Eestist ära olla. «Tavaline elurütm oli selline, et kümme päeva kuust viibisin kindlasti Eestist eemal. Olin nagu meremees,» naerab ta. Mees jätkab, et pikkade töösõitude ja läbirääkimiste vahele mahtusid koosviibimised pubides ja kõrtsides. Sealt ta neid papist aluseid korjama hakkaski.

Rahumägi ütleb, et ta ei ole siiani suutnud välja uurida, kes maailmas esimese papist aluse kujundas ja välja laskis ning millises kõrtsis see tarvitusele võeti.

Aluste vajaduse kohta ütleb Rahumägi, et need on ikka välja töötatud hügieenireegleid silmas pidades. Kui vahutav õlu üle ääre ajab, ei voola see lauda mööda laiali, vaid imbub alusesse. Teisalt on papist alused praktilised. «Sinna on hea mõni telefoninumber sirgeldada. Samuti saab sinna arengustrateegiate skeemid joonistada.» Rahumägi lisab, et temal endal on vaid mõni üksik alus täis kirjutatud.

Kolmanda kasutegurina toob Rahumägi aluste puhul välja mälestuste talletamise. «Ei jõua ju alati igalt poolt maale või seinakelli kaasa osta. Siis jääbki see tilluke papist alus mälestuseks ning igakord tuleb seda vaadates see koht jälle meelde. Samuti seltskond.»

Aluste kogumisel lähtub Rahumägi küllaltki kindlatest põhimõtetest. «Korjan neid, mis on tõesti minuga ja läbikäidud paikadega seotud. Tõeliselt väärtuslik alus on see, mis on käinud kannu ja laua vahelt läbi. Selles aluses on elu nagu õlleski.»

Teiste kogujatega vahetatud aluseid on Rahumägil vaid mõni üksik. Kõige ilusamad ja meeldejäävamad alused pärinevad Rahumägil reisidelt Flaamimaale. «Seal nähtu ja kogetu saab panna sõna alla «tõeline». Esiteks on neil igas külas oma õlletehas. Teiseks on seal õllepudelid sama suured kui ?ampusepudelid. Kolmandaks on neil väga hea tume ja mahe õlu. Neljandaks, lilleõie- ja kolmnurgakujulise alused tõin just Flaamimaalt.»

Oma kogu talletamise koha pealt märgib Rahumägi, et hetkel on need kõik sahtlisse kokku korjatud, kuid üsna pea riputab ta need valmiva sauna seinale.

Tulevikus loodab Rahumägi leida koha reisidelt kaasa toodud õllekannudele ja huvitavama kujuga õllepudelitele.

- Remmel ei pea ennast suureks õlleklaasialuste kogujaks, pigem on see tema jaoks pisihobi.

«Aastatega on neid kogunenud paar kilekotitäit, kuid eesmärk omaette see ei ole. Kogun ainult neid, mille olen koos sõpradega ära kasutanud ning väärtuse annavad minu jaoks sinna lisatud sõprade (joomakaaslaste) allkirjad,» ütleb Remmel.

Alustest rääkides lisab peadirektor, et neil papist ringidel on mitu väärtust, kuid kõige olulisem on siiski praktilisus.

Remmeli sõnul kuulub õlleklaasialus joogiga kokku ja erilist reklaamieesmärki ta selles ei näe. «Pigem tõstab see toote väärtust, neid ei jagata ju eraldi nagu lendlehti ning vaevalt keegi aluse pärast õlut ostma hakkab.» Kelle idee või millisest kohast esimene alus pärit on, seda Saku Õlletehase peadirektor öelda ei oska.

«Sakus hakati aluseid tootma ca 10 aastat tagasi ning erinevaid disaine on olnud viis kuni kümme. Kui tuleb turule uus toode, siis tuleb ka uus alus. Samuti, kui üks partii aluseid otsa saab, siis tavaliselt muudame ka aluste kujundust.»

- Mängijate arv piiramata

- Mängu põhimõte -- kes kellele õllejoomises ära teeb

Mängu kirjeldus:mängus osaleja:

- võtab ühe näpuga kinni sangaga õllekannust

- joob ühe lonksu õlut

- lööb kannu üks kord vastu lauda

- tõmbab ühe korra ühe näpuga üle vuntsi

- lööb ühe korra ühe näpuga vastu lauda

- lööb ühe korra ühe küünarnukiga vastu lauda

- lööb ühe jalaga ühe korra vastu maad

- siis jätkab mängu ning nüüd tuleb teha kõike samas järjekorras, ainult et kahel korral ja kahe näpuga.

- Mängu viimases osas tuleb kõike teha kolm korda ja kolme näpuga.

1. Mängu hakatakse mängima pärast kolmandat kannu.

2. Kolm etappi mängitakse korraga.

3. Mängimise ajal ei tohi tualetti minna.

4. Kui keegi mängu katkestab või mõne osa kogemata vahele jätab, tasub ta terve laua arve.

Meetriõlu -- koosneb meetripikkusest künast, mille sees asuvad 250grammised õlleklaasid. Küna peale on märgitud sentimeetrid ning näiteks poole peale jõudes saab juba väita, et pool meetrit õlut on joodud.

Saapaõlu -- selle õlle tellimisel antakse kliendile kolmeliitriline õllekann, mis on omaette suur vaatamis- ja kunstiväärtus. Kui õlu on lauale kantud, tuleb kelnerile loovutada oma saabas ning see tõmmatakse õlle joomise ajaks nööriga lakke. Saapa saab klient tagasi alles siis, kui ta on kannu tühjaks joonud.