Viimases rahapoliitilises ülevaates avaldas keskpanga president Vahur Kraft arvamust, et avaliku sektori palgad kasvavad liiga kiiresti. Ta tõi välja, et keskmine 5000 krooni suurune riigiametniku palk ületab juba erasektori keskmise töötasu.
Kraft ilmselt unustas, et avaliku sektori palgataset kisub üles Eesti Pank, kus keskmise palk on 9600 krooni.
«Meie palgad peavad olema konkurentsivõimelised. Ainsaks sektoriks, kellega me ennast võrdleme, on pangandus,» põhjendab Eesti Panga infoosakonna juhataja Andrus Kuusmann.
Võrdluse peaks Eesti Pank hästi välja kannatama, näiteks Hansapangas jääb keskmine palk 9500 krooni tasemele.
«Kommertspankade töötajatest on suur osa klienditeenindajad, meil peamiselt spetsialistid,» selgitab Kuusmann Baltimaade suurima kommertspanga palgataseme edestamist.
Lisaks heale palgale pakub Eesti Pank oma ligi 300 töötajale rea soodustusi, mistõttu kutsuvad kommertspankade töötajad keskpanka sanatooriumiks.
Eesti Pank kompenseerib töötajale spordi, keeleõppe ja tervisega seotud kulud -- näiteks maksab poole korvpallitrenni, gripivastase vaktsineerimise ja inglise keele kursuste rahast. Lisaks tasub Eesti Pank töötaja eest kolmandiku vabatahtliku pensionikindlustuse maksetest. Üksikud eriti head töötajad võivad saada veel Eesti Panga teenetepensioni.
Kuna keskpanga töötaja ei tohi kommertspankadest raha laenata, saavad nad ülisoodsa, alates 4%se intressiga eluaseme- ja tarbimislaenu. Eesti Panga oma töötajate laenuportfell moodustab 46 miljonit krooni.
Koos nende hüvedega ja sagedase välismaise koolitusega kulutas keskpank eelmisel aastal ühe töötaja peale 18 600 krooni kuus.
Eesti Panga nõukogu esimees Mart Sõrg peab kõrget töötasu põhjendatuks. Nagu ka hoonete kalleid remonte, mida olevat vaja selleks, et keskpangast väliskülalistele väärikas ja usaldusväärne mulje jääks.
Eesti Pank hoonete pealt tõesti ei koonerda. Tallinnas Estonia puiesteel asuvat keskpanga ajaloolist hoonetekompleksi renoveeritakse pidevalt. Viimati valmis kaht maja ühendav üle 8 miljoni krooni maksnud klaasgalerii, mille soklikorrusel asub talveaed.
Tänavu sai oma «keskpanga» ka Saaremaa, sest euronõuete täitmiseks tuli Kuressaarde teha «tagavarapank» rahaasjade juhtimiseks sõja või maavärina puhul. Saaremaa hoone renoveerimisele kulus 10 miljonit.
«Kui ma Saaremaa maavärinakeskusest esimest korda lugesin, mõtlesin, et see on mingi loll nali,» ütleb üks pangajuht, kes peab nii Kuressaare juhtimiskeskust kui ka üle kuue aasta renoveeritud Maardu mõisa pigem puhke- kui juhtimis- või koolituskeskusteks.
Kui palju on nõudnud raha Maardu mõisa kevadel lõppenud remont, ei oska Kuusmann kohe öelda. Saame juba selle väljarentimisest rohkem tulu kui mõisa ülalpidamine maksab, märgib ta vaid.
Ehkki pankurid on eravestluses agarad Eesti Panga puudustele tähelepanu juhtima ja asutuse luksusliku joone üle nalja viskama, ei julge nad avalikult järelevalvajat kritiseerida.
Pangandusest investeerimispanga- ja internetiärisse siirdunud Rain Lõhmus ütleb siiski paljude mõtte leebes toonis välja: «On näha, et Eesti Pank elab küllaltki jõukalt.»
«Võrreldes naabermaadega võime rahul olla. Lätiga võrreldes oleme väiksem ja odavam, Soomega ei hakka võrdlemagi,» märgib Kuusmann.
Vaadates aga, kui suure osa moodustavad keskpanga kulutused sisemajanduse kogutoodangust, ei paista Eesti enam nii heas valguses. Mullu kulutas Eesti Pank koos intressikuluga ligi pool miljardit krooni, mis teeb 0,6% SKTst. See on rohkem kui näiteks Islandis, Soomes ja ka Lätis.
Lõhmuse arvates peaks Eesti Pank valuutakomitee süsteemi tõttu kulutama oma lääne kolleegidest vähem -- Eesti keskpangal pole vaja teha kulukaid tehinguid rahasüsteemi kindlustamiseks.
Kuna rahasüsteemi muuta ehk krooni devalveerida saab vaid riigikogu, siis Eesti Pangale jääb pangajärelevalve ja raharingluse korraldamise kõrval poliitikute nõustamise ning avalikkuse informeerimise roll.
«Eesti Panga selgitustöö peab tagama, et mõnel ebaterve mõistusega poliitikul poleks kerge «riigipööret» sooritada,» ütleb Lõhmus.
Ka endine keskpanga juhatuse liige Aare Järvan peab valitsusasutuste nõuga abistamist keskpanga üheks olulisemaks rolliks. Samas nendib ta, et Eesti Pangal on kalduvus teistest asutustest eemalseisjana neid pigem kritiseerida kui lahendusi otsida.
Keskpankuritel on mugav -- nad ei pea väitlema jäärapäiste poliitikutega, vaid pistavad pea liiva alla ja saavad rahulikult eraldi elada, sest tulemuse eest nad otseselt vastutama ei pea, on Lõhmus Järvaniga nõus.
Ehk just oma eraldumise tõttu on Eesti Pank rahva soosingus -- küsitluste järgi hindavad elanikud Eesti Panka Lennart Meri järel kõige usaldusväärsemaks institutsiooniks.
Kõigele vaatamata oleks Rain Lõhmuse arvates Eesti Pangal põhjust nii oma kulude read kui ka struktuur kriitilise pilguga üle vaadata.
Seda tehes peaks keskpank silmas pidama nii tänavust kahjumit kui ka seda, et tulevikus kahandab tõenäoliselt Eesti Panga rolli üleminek eurole. Eriti arvestades, et Eesti Panga «2000. aasta probleemiks» on järgmisel aastal ees ootav keskpanga presidendi valimine.
- 1991. aastal olin praktikal Soome keskpangas. Targad inimesed, sõltumatus valitsusest, rahulolu ja üleolekutunne. Ka mina hakkasin uskuma, et nii see ongi. Aasta hiljem toimunud devalvatsioon ja majanduskriis hävitasid klantspildi üleöö. Soome Pangas toimusid hiljem kaadrimuutused. Keskpankade suurim oht on irdumine tegelikkusest. Seadusega antud sõltumatuse ja garanteeritud finantseerimise tõttu pole oma olemasolu eest tarvis võidelda. See võimaldab elada omas maailmas. Eesti Pank oli selgelt progressiivne institutsioon 90ndate esimesel poolel. Täna tunnetan ma pigem arengus seisma jäämist ja bürokratiseerumist. Keskpank peaks ennast rohkem vaatama efektiivse teenindusasutusena ja vähem poolakadeemilise uurimisasutusena.
- Eesti Panka ei takista arenemast mitte miski ja parim tõestus sellele on keskpanga pidev edasiliikumine. Areng, mis on kiirenenud just viimastel aastatel organisatsiooniliselt ja viinud tulemuslikumale tegutsemisele. Sadagu taevast kasvõi pussnuge või püütagu meile veelgi suurmaid kaikaid kodaratesse toppida, jätkab Eesti Pank valitud kursil eesti rahva teenimist ja krooni väärtuse hoidmist. Ise selle juures pidevas muutuses olles ja ideaali (mida kunagi ei saavuta) poole püüeldes.