Eesti lonkav kohtusüsteem

Hiljuti tuli TV3 saates «Risttuli» justiitsminister Märt Raskil vastu pidada ajakirjanike rünnakutele Eesti kohtusüsteemi (eba)usaldatavuse teemal. Kuigi minister pareeris osavalt kriitilisi küsimusi ja kommentaare, oli tulemus siiski hävitav kaotus -- 13:87.

Telesaate tulemus ei ole ootamatu, analoogilisi tulemusi on saadud teistegi küsitluste läbiviimisel. Näiteks Tallinna Tehnikaülikooli majandusteooria instituudi teadurite korraldatud ankeetküsitlus, kus tuli küsitletavatel (erasektori tipp- ja keskastme juhid) anda 6-punkti süsteemis hinnang seaduste jõustamise mehhanismi toimele Eestis.

Tulemused: keskmine hinnang Eesti kohtusüsteemi objektiivsusele -- 3,3 punkti (kohtu objektiivsust võib usaldada vaid mõnikord); hinnang raha mõjuvõimule kohtuotsuste tegemisel -- 4,1 (raha mõjuvõimu ilminguid saab hinnata kui sageli esinevat nähtust); hinnang isikliku tutvuse mõjule kohtuotsuse tegemisel -- 3,1 (mõnikord avaldab mõju ka kohtuniku isiklik tundmine); hinnang tahtmisele siiski pöörduda kõrgema astme kohtu poole ebaõiglase otsuse korral 4,8 (peaaegu alati).

Ei saa nõustuda justiitsministri seisukohaga ajakirjas Luup (nr 23), justkui pakuksid ajakirjanikud «oma subjektiivset arvamust avaliku huvina» . Tegu pole mitte lihtsalt avaliku huvi, vaid ka numbrites avaldatava avaliku arvamusega. Tekib küsimus, milleks kohtusüsteemi kui riigi seaduste jõustamise mehhanismi tähtsaimat lüli üldse vaja, kui selle objektiivsuses ja usaldatavuses kaheldakse. Põhimõtteliselt saab üldaktsepteeritavate käitumistavade, lepingute ja muude ühiskonnaelu korrastavate normide täitmist korraldada ka nn isejõustuvate mehhanismide vahendusel, kasutades kasvõi maffia-tüüpi institutsioone.

Kui küsitluste tulemused kohtusüsteemi ebausaldatavuse kohta oleks saadud hellitlevalt kurikaelteks kutsutavate persoonide küsitlemisel, oleks tõesti põhjust neid tulemusi eirata. Kui nii arvavad tegelikus majanduselus osalevad tippjuhid, on midagi mäda meie seadusandlikus raamistikus. Tuleb nõustuda sotsioloog Juhan Kivirähki tabava irooniaga justiitsministri (ka teiste juristide-bürokraatide) seisukoha kohta, et «kui avalik arvamus arvab teisiti kui justiitsministeerium, siis eksib avalik arvamus» (Postimees, 24.11.).

Kohtusüsteemi ja teiste riiklike institutsioonide nõrkus, vohav bürokraatia ja sellega kaasnev korruptsioon ei ole loomulikult üksnes Eesti eripära. EBRD viimases ülevaates tõdeti, et nõrgad institutsioonid on peamine majanduskasvu takistus Kesk- ja Ida-Euroopa riikides, rääkimata ühiskonna moraali ja seaduskuulekuse kujundamisest. Isegi sellistes suhteliselt arenenud ELi pürgivates Kesk-Euroopa riikides nagu Poola, Ungari ja T?ehhi tunnistas 30% küsitletud firmajuhtidest, et nad on sunnitud sageli altkäemaksu andma. Vaevalt Eestis olukord parem on, vaatamata kõrgete justiitsametnike kinnitustele, et meil korruptsioon polegi probleem.

Oleneb, kuidas asju nimetada. Äripäeva Tallinna äriregistri eksperimendi tulemusel on algamas järjekordne kohtufarss. Seadusesilma arvates on süüdi ajakirjanikud, raha vastuvõtja tegeles «kelmusega». Kelmikad tüdrukud seal äriregistris, siserevisjon iseenesestmõistetavalt mingeid seaduserikkumisi ei täheldanud.

Üha sagedamini näevad kohkunud tavakodanikud, kuidas kohtusaalidest väljuvad kahtlased persoonid, aeg-ajalt lükatakse valla vanglate uksed ning «eeskujulikult käitunud» endised kurikaelad saabuvad meie sekka oma tavapäraseid toimetusi tegema. Asi on jõudnud nii kaugele, et kannatavaks pooleks jäävad sageli juba riigi enda jõustruktuurid, eeskätt politsei.

Eesti poliitikud on kohati üle pingutanud ponnistades Euroopasse jõuda. Kangesti tahaks nii nagu tsiviliseeritud maailmas, arvestamata, kust me tuleme ja kus oleme. Varane oli eluaegsete riigikohtunike institutsiooni kohaldamine, loobumine surmanuhtlusest, vanglakaristuse pehmendamine, kohalikele omavalitsustele kontrollimatu võimu andmine.

Autor: Vello Vensel