Lepiksoni Suur-Võru idee on mõistlik

Maakond on justkui riigi tilluke mudel. Tinglikult võib maavanema ja peaministri vahele võrdusmärgi panna, samuti maavalitsuse osakondade ja ministeeriumide vahele: rahandusosakond -- rahandusministeerium, majandusosakond -- majandusministeerium, haridusosakond -- haridusministeerium jne.

Lepiksoni ettekujutuse järgi peaksid maavalitsused andma oma korralduslikud ülesanded omavalitsuste kanda. Maavalitsused asendaks ta maavanemat teenindava bürooga. Maavanemat näeb Lepikson vaid riigi esindajana maakonnas. Tema kava rakendamine annab lõpptulemusena olulist kokkuhoidu -- kaovad mõttetud topeltstruktuurid. Iga ministeerium peab saama hakkama oma valdkonna kureerimisega kogu riigis.

Rohkem jääb raha piirkonna arendamiseks ja vabaneb tööjõudu. Viimane on kahe otsaga -- maal on töökohti vähe ja see suurendab tööpuudust, teisalt on vabanenud tööjõul võimalus suunduda ettevõtlusesse, nagu seda on teinud nii mõnigi riigiametnik. Põhjuseks pole üksnes minek tasuvamale tööle, vaid ka töö vähesus -- ühe maasekretäri sõnul toovad igavavõitu argihallusesse tööelevust vaid valitsuse haruharvad väljasõiduistungid. See toetab Lepiksoni töökohtade koondamise mõtet.

Haldusreformi edendamise territooriumide (Tartu, Jõgeva, Viljandi, Põlva, Valga ja Võru) töögrupp peab lubamatuks ideed alustada reformiga Kagu-Eestist, sest «reform tuleb viia korraga läbi kogu riigis, maakondade identiteeti muuta ei saa ja maakondade mehaaniline liitmine ei anna midagi».

Äripäeva töögrupi põhjendused ei veena. Neist võib välja lugeda soovi haldusreformi edasi lükata ja muret isiklike ametikohtade kaotamise pärast.

Oponendid väidavad, et liitmine aeglustab asjaajamist. Soome oma viie maakonnaga tõestab aga vastupidist. Bürokraatide arvu suurendamise ja töö tegemise kiirendamise vahele ei saa alati tõmmata võrdusmärki.