Kaks vabatahtlikku sammast ? kas see on hea lahendus?

Minu arvates on see sammastega asi nüüd küll segamini läinud ? II sammas on olemuselt teistsugune, kui kavandati. Nüüd on meil kaks vabatahtlikku pensionisammast. Sellised kiirelt genereeritud lahendid peaks hoolikamalt läbi mõtlema. Peab suutma prognoosida, kui palju inimesi, kui suured summad II sambasse liiguvad, on sel ju üsna suur rahaline hind.

Kui ühineb suur osa rahvast, tekib üsna suur defitsiit I, riiklikus pensionisambas. Võib olla ka nii, et inimesed on suhteliselt passiivsed, siis lähevad II sambasse jälle liiga väikesed summad, millest erilist kasu pole. Tõmblemine ühest äärmusest teise ei ole korrektne. Tulnuks aeg maha võtta ja vaadata alternatiivid veel kord üle. Meil on põhiseaduslik õigus teatud sotsiaalgarantiide saamiseks, tekib aga küsimus, kas need vabatahtlikud asjad tagavad sotsiaalsed eesmärgid? Ning eesmärgidki on praeguse lahendusega hägustunud. Äripäeva järeldus on loogiline ? kompromiss II ja III sambast.

Valitsuse otsusel on oma head ja halvad küljed. Head ? poliitiliselt eri osapooltele vastuvõetav, osalemine ei sõltu vanusest, kodanik on hästi motiveeritud hoolimata sellest, et peab 2% oma taskust maksma. Halvad ? idee selgitus- ja müügivajadus, vajalikud turunduskulud (vähendavad tootlust), riigi koormus (I samba auk) raskesti planeeritav, II ja III samba põhitunnused sassis, pole selge, mis saab seni nõrgalt arenenud toitjakaotus- ja invaliidsuspensioni kindlustamisest.

Põhimõtteliselt võiks valitsuse otsuse nimetada III samba täienduseks. Võrrelgem põhimõtteid: senine ? kui sõlmid pensionikindlustuse, maksab riik 26% sinu eest ? ja uus ? kui maksad II samba kogumispensioniks, maksab riik 2/3 sinu eest.

Suurim oht on psühholoogilist laadi: 2% läheb minu taskust ei tea kuhu, enamasti võetakse seda kui järjekordset uut maksu ja võidakse loobuda.