Esialgu on see RERi puhul veel kuuldus ja mitte fakt. Aga minu isiklik seisukoht on tõesti, et miks peaks ühe riigi raudtee müüdama teise riigi raudteele. Mul ei ole käepärast erastamisseadust, aga erastamiseks loetakse ikkagi erakätesse müüki.
Järelikult riigiraudteele müük ei ole vist erastamine. Kui lähtume lihtsustatud printsiibist, et riik on halb omanik, miks siis Rootsi või Saksa riik on parem omanik kui Eesti riik. Saksa riigiraudteel üks inimkatastroof järgneb teisele. Katastroofide analüüs on andnud kurva tõdemuse ? kui riigiraudtee muudeti riigiaktsiaseltsiks, hakkas see põhitähelepanu pöörama kasumi teenimisele, mitte ohutusele.
Kui me otsustame, et ei erasta, siis loomulikult pigem peab teda Eesti riik kui Saksa riik, aga kui me oleme otsustanud erastada, siis mis vahet seal on ? on see Saksa riigiraudtee või mingi erafirma. Seal olulist vahet minu jaoks pole. Minu jaoks on ta üks investor kõik. Eesti riigi huvid selle tõttu minu arust ei kannata.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Iseasi, kui ta oleks Vene raudtee või Soome raudtee. Soome on transiidi puhul meile konkurent ja konkurendi kätte ma ei annaks. Soome puhul võiks ta meie kanali sulgeda ja oma kanalit arendada. Saksa puhul ma ei oska seda huvi näha.
Erastamisseadus kahjuks võimaldab müüa teisele riigifirmale. Mis puudutab Raudtee erastamist ja Saksa firmat, siis ei ole ma veel saanud materjalidega tutvuda. Aga siin on kaks vastust.
Esiteks ? meil peaks olema see aeg möödas, kus me ütleme, et riik on halb peremees. Peaksime ütlema, et need, kes valitsevad riiki, on halvad valitsejad. Seda me saame vaadata kas Statoili, Neste või mis tahes Lääne-Euroopa suurte riigifirmade näitel, et on võimalik ka edukalt riigifirmana tegutseda.
Teiseks ? Saksa riigile kuuluva firma osalus mingis erastamispakkujas ei pruugi pakkuja väljavaateid mõjutada.
Kõigepealt ? minu arvates on kvalifitseerumiseks esitatud tähtaeg möödas. Mina saan aru niimoodi, et kõigil olid võrdsed tingimused esitada oma pakkumine juulikuus. See, et erastada teise riigi raudteele, ei ole minu arvates tegemist enam erastamisega, vaid mingitviisi poliitilis-majandusliku koostöö otsimisega, mis on sootuks teistsugune protsess ja ei haagi hästi liberaalse majanduspoliitikaga.
See on poliitiline lugu, mida rohkem ei tahaks arvustada.