Kas 90päevase vedelkütuste varu loomine on vajalik?

Suurus, mida Euroopa Liit nõuab, on muidugi küsitav. Aga varu muidugi olema peab mingisuguses mahus. Ja nii palju kui ma oma majandusministri ajast mäletan, on 90 päevani vajalik jõuda mingi ajagraafiku alusel, mitte kohe.

Varu loomine on suhteliselt keeruline Eesti naftafirmadele. Seal tuleks suhteliselt pehme graafik ette anda, millal varu täismahuni tuleb jõuda.

Sellist asja nõutakse ja selle järgi hinnatakse valmisolekut Euroopa Liitu minekuks. Ma ei ütle et see vale on, sest üks varu ikkagi olema peab.

Ideoloogia on pärit naftakriisi aegadest ja selle järellainetustest 1970. aastatel. Siis saadi aru, et ei saa peost suhu elada, kuna Euroopal endal piisavalt naftat ei ole ? et varu peab endal olema. Iseküsimus, kas 90päevane. Olin paar aastat tagasi ja ka täna seisukohal, et see on liiga palju. Piisaks 60st või ta võiks riikide kaupa olla diferentseeritud. Kel on endal alternatiivkütuseid, võiks varu väiksem olla.

ELi primitivism ei ole asjakohane, seda peaks muutma. Muidugi meie väike Eesti seda kahjuks ei muuda. Meie ametnikud on ELi ametnike nõudmistega nõusse jäänud, kuigi see väga palju maksab. Juhul kui me seda 90 muuta ei saa, võiks arutada, et me saavutame selle mingi pikema üleminekuperioodiga.

Rääkisime minu ministriajal, et teeme ära paari päeva või nädala varu. Midagi peab olema. Aga olukorras, kus rikkad riigid on oma 90 päeva varuga siinsamas, ja kelle kulutused on mitu suurusjärku rohkem kui meil, siis meil nii primitiivselt suuri varusid kokku ajada ja hoida ei ole majanduslikult asjakohane. Statoil on siin, Norra nafta pole kaugel, Soomel on Vene töödeldud naftat paagid täis, varsti paistavad üle lahe ära.