Olen ise selliste asjade peale palju mõelnud (vt 10. oktoobri ÄP juhtkirja "Kaotame Eestis presidendi ametikoha") ja ei saa siiani lõpuni aru presidendi ameti ja suure ametkonna funktsioonide kasulikkusest rahvale. Jätan kõrvale igapäevaelus nii tavaliseks saanud rehkendused, kui palju maksumaksjal õnnestuks sellise ekskursioonibüroo sulgemisega raha säästa ja arvamuse, et mujal on ta olemas.

Lugupeetud Äripäeva küsitluse alla sattunute enamik arvab olulisimaks presidendi stabiliseeriva rolli ühiskonnas. Küsiksin, milles on see väljendunud viimasel kümnendil? Millised on olnud olukorrad, kus presidendita ei oleks toime tuldud? Pigem on meie palavalt armastatud riigipea aastaid, eriti viimaseil aastail, tegelenud ainult omaenese ego demonstreerimisega ja sisendamisega iseendale, kui hea ta tegelikult on.

Isiksuse eripära, ütlete. Aga milleks on meil üldse tarvis igal valimistevahel tegeleda taoliste personaalküsimustega? Jüri Adams väidab, et me oleme enne 1933. aastat kogenud kaost ja pahesid, mida presidendiinstitutsiooni puudumine Eestile tõi.

Palun näiteid! Kas toonane riigipööre ja presidenditooli loomine hiljem olidki "asjade sujuv korraldamine riigi siirdeperioodi ajal"? Kas valitsevad ringkonnad ja valitsuskoosseisud ei tulnud oma tööde-tegemistega toime? Kes ja millega?

Kas Maapanga juhatusse kuulunud Päts, kes krahmas enesele tiitleid, kinnisvara ja raiskas riigi raha, oli tasakaalustava toimega, jäägu igaühe enese otsustada. Ka tolleaegsed erakondadevahelised kanakitkumised ei olnud mitte niivõrd seotud sooviga teenida rahvast paremini, kuivõrd tavalise, ka tänases parlamendikoosseisus ilmekalt jälgitava kitsarinnalisuse, tavalise juhmuse ja eneseeksponeerimisega. Ja sellistes asjades isa-rolli mängimisega saaks suurepäraselt hakkama ka spiikerpresident.

Mis puudutab armuandmise üle otsustamist, välismaal riigi esindamist või riigiametitesse kandidaatide esitamist, saadikutelt ordenite vastu võtmist ja muid sama olulisi asju, siis väide, et selleks on vaja presidenti, on pehmelt öeldes naeruväärne. Ning lõpuks: võibolla ei rikuks spiikerpresident ka nii palju seadust, kuna tema side oma alamatega oleks vahetum.