16. oktoober 2000 kell 22:00

Parlamentääride hüvitisi tuleb kärpida

Riigikogu liikmetel, kes pole just Tallinna sisse kirjutatud, on õigus 5000kroonisele eluaseme kompensatsioonile kuus. Seda võimalust on agaralt kasutanud needki, kes elavad Tallinna lähedal või omavad juba elamispinda Tallinnas.

Elamispinna üürimise kompensatsioon kui põhjendamatu lisahüve tuleb kõigil riigikogu liikmetel kaotada.

Vastuväited tekivad neil, kes on valitud riigikokku tõepoolest Tallinna-kaugetest piirkondadest. Nende puhul oleks mingi kompensatsioonimehhanism isegi õigustatud. Kuid kuna meie parlamentäärid püüavad kahmata kõigist võimalustest ikka maksimumi, siis on kompensatsioonideks kulutatud raha kasutegur väike. Tuulde läheb oma kolm miljonit krooni aastas. Teisalt on parlamentääri neljakordne keskmine palk (täna üle 20 000 krooni) piisavalt suur, et üürida endale Tallinnas elamispind. Tipp-palk kehtib veel aasta pärast riigikogust lahkumistki. Nii et kartusel, nagu saaksid riigikokku valimist endale lubada ainult paksu tengelpunga omanikud, pole alust.

Teine vastuväide konkreetse kompensatsiooni kaotamisele on summade suhteline tagasihoidlikkus. Riigikogu järgmise aasta eelarve on kokku 152 miljonit krooni. Muudeks kuludeks, nagu näiteks riigikogu liikmete väliskomandeeringud, mis pole samuti alati põhjendatud, lähevad suurusjärgu võrra suuremad summad. Käegalööv kodanik mõtleb, et kui õnnestubki kusagilt kokku hoida, kulutatakse see mingi muu kuluartikli all ikkagi ära.

3 miljonit ei tähenda siiski, et riigikogu ei peaks ebaotstarbekaid kulusid vähendama. Eluasemekompensatsioonid on just niisugune kuluartikkel, mis läheb sotsiaalse õiglustundega vastuollu. Miks pole kõigil töötajatel, kes töötavad kohaliku omavalitsuse piirest väljaspool, eluasemekulud kompenseeritud? Käib näiteks turvamees Raplast tööle Tallinna ja peab ise vaatama, kuidas saab. Ilmselt seadus ei keelaks firmalgi neid kulusid kui erisoodustust kompenseerida, ent selliseid kulusid ei tee mitte ükski firma. Selle taustal tundub vastutulek parlamentääridele põhjendamatu.

Kolmas vastuväide seondub riigikogu liikmete töö suure tähtsusega, kus kokkuhoid võib ennast kurjalt kätte maksta. Oma (väike)riik ei ole odav. Kui riigi seadusandjad on korralikult välja magamata, siis kes teab, mille poolt või vastu nad hääletavad. Kuid Taani, Hispaania, Kreeka, Makedoonia, Korea, Filipiinide, Uruguay, Panama, USA kogemused räägivad vastupidist ? neis riikides ei maksta rahvaesindajatele hüvitist.

Põhjendamatute soodustuste kärpimise kõrval on õige riigikogu liikmete arvu vähendada ja hakata istungeid pidama mobiilsete töökohtade abil.

Hetkel kuum