Uudised
23. oktoober 2000 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ära karju mulle kõrva

Raadio erineb kõigist teistest massimeediakanalitest radikaalselt. Seda tarbitakse harilikult passiivselt. Kui televisiooni vaadatakse ja ajalehte loetakse, siis raadiot tavaliselt just kuuldakse.

Seega on raadioreklaami esimene ülesanne saada inimene üldse raadiot kuulama.

Nii. Oletame, et keegi karjub hirmsa häälega kohe reklaami alguses ja tähelepanu on meil käes. Mis edasi? Tähelepanu võiks nüüd kuidagi hoida. Kas karjuda veel või öelda näiteks firma nimi? Äkki isegi laulda firma nimi?

Uskumatu küll, aga probleem võib olla tekkinud juba varem, kui nime hääldus ei lange kokku kirjapildiga. Näiteks EstLine ja Rock Summer. Aja jooksul loksub asi küll ise paika (üks on ?lain? ja teine ?summer?), kuid vähetuntud nime puhul on tarbijat eksitav aspekt täiesti aktuaalne.

Niisiis, kas karjume veel? Pigem mitte. Sest aktiviseeritud kuulaja jaoks on raadio suhtluspartner. Tõsi, väga jutukas partner. Aga kaua sa ikka kannatad, kui su peale karjutakse!

Karjumisest aste pehmem on hüüdmine. Sellest kubiseb kogu meie raadioeeter. DJd ja raadioreklaamid ei mõista pahatihti, et nad viibivad kuulajaga ühes ruumis. Ja et nad ei pea ronima jalgupidi laua peale ning üle terve toa räuskama. ?Räägi inimestega,? võiks olla ka raadioreklaamikampaania kui esitusviisi tunnuslause.

Üldiselt oleme aga õigel teel: karjumine sobis algusesse imehästi. Kõik kohe võpatasid rooli taga. Nüüd asume põhiargumentide juurde: mis, kus ja nii odav.

Hea raadioreklaami kirjutamine nõuab hoopis teistsuguseid oskusi kui toimiva trükireklaami teksti valmistamine. Punkt üks: tegu on suulise kõnega. Loogiline ja lihvitud tekst paberil ei pruugi suhu sobida. Aga seda saab ju katsetada! Lugege valmis tekst soovitud intonatsiooni ja tempoga endale ette ning suuremad ?kalad? ujuvad ise pinnale.

Punkt kaks: meil on kasutada ainult üks habras meel. Ehk: teave olgu esitatud peamiselt lihtlausetena, ei maksa otsida sõnadele sünonüüme, need teevad raadioreklaami ainult sogasemaks. Pealegi ? jutustavas suulises tekstis sõnakordused üldjuhul ei häiri.

Üldse, mida vähem detaile, seda parem. Maja asukohaga Laikmaa 5 on raadios ainult ja ainult teenindusmaja.

Väga hea. Põhitekst on nüüd valmis. Tuleb leida lugejad. Kui hammas vähegi näitlejate liidu kehtestatud taksid läbi närib, soovitan igal juhul kasutada professionaalseid kõnelejaid. Nii on libastumisoht kõige väiksem.

Arvestama peab ka sellega, et stuudiotel on oma lemmiklugejad juba välja kujunenud. Ma mõtlen neid samu hääli, mis peaaegu kõiki reklaame loevad. Stuudiote laiskus, mis muu. Nii et osake nõuda uusi ja värskeid näitlejaid.

Stuudiotel on veel üks stamplik komme. Nimelt tahavad nad raadioreklaamide kõlapildi liiga steriilseks keerata (võib-olla soovivad seda kliendid või bürood!).

Ikka see imala kajaga sügav meestämber, ikka pingutatud intonatsioon, ikka CD-kvaliteediga efektid jne. Kus on elulisus? Milleks sellised muumiad, mida on üksteisest võimatu eristada?

Milline on aga õnnestunud tunnusmuusika (siin: sama mis tunnusmeloodia, audiologo)? See, kas lõpus ikka lauldakse firma nimi või öeldakse niisama, on absoluutselt viimase järgu küsimus. Nagu ka see, kui meloodiline peab olema tunnusmeloodia.

Tunnusmuusika peab olema sobilik ja äratuntav, mitte muusikapala. Muidugi jääb viisijupp paremini meelde kui näiteks linnulaul või tänavamüra, kuid samamoodi peab audiologol olema seos tootega, siis on kindlustatud ka tarbijate omaksvõtt aja jooksul. Linnulaul on muide üldse üks parimaid tunnusmeloodiaid ? nii on inimene kaubamärgi mõju all ka näiteks seenel käies või lõunauinakut tehes.

Olemegi reklaami peaaegu valmis saanud. Lõpp on veel puudu. Karjuks? Hüüaks? Lööks trummi? Oleneb, kas reklaamis oli jutustus või mitte. Kui oli, siis tuleb teema kuidagi kokku võtta; kui polnud, võib rahumeeli veel kord firma nime ütelda ja stopperi kinni lüüa. Asi on purgis.

Autor: Mart Normet