Õigupoolest kohtame mis tahes muutuste puhul alati vastupanu, olenemata sellest, kas tegemist on progressi, õpetamise, ümberveenmise või millegi muu harjumuspärast hävitavaga. Edukas süsteemis sisaldub teatud konservatiivsus, mis on vajalik püsivuse ja järjepidevuse tagamiseks. Hea oleks sellega juba ette arvestada.

Arendustegevuse puhul suureneb alati määramatus ja kindlusetus, toimuv tundub ebamugav ja heidutav ning enamasti tahetakse kohest garantiid, et tulemus on sobiv. Arengu puhul oleks meeldiv olla korraga kahes kohas: hoida ikka veel kinni harjumuspärasest (mingis suhtes küll mitterahuldavast) ning samal ajal kogeda ja uurida soovitavat tulevikku. Raske on tõesti otsustada ? vanast loobuda, tarvilik kaasa võtta ja teele asuda.

Kui arendaja teab, et vastuseis on paratamatu, ei tunne ta end vastupanu nähes nii kohatuna. Pigem oleks siis mõistlik rõõmustada ? ju siis võtavad ümbritsevad nii arengut kui ka ennast tõsiselt.

Oluline on kutsuda vastupanijad võrdlema olevikku ja kavandatavat tulevikku ning otsima arenguks vajalikke ressursse.

Autor: Karin Hango