Et finantsistist oleks kasu

Tartu Ülikooli majandusprofessor Vambola Raudsepp heidab ettevõtjatele ette, et nad ei kasuta rahandustööst johtuvaid võimalusi (ÄP, 09.01), ning loetleb sellest tulenevaid ohte. Lisan veel mõned ohud väike-ja keskmise suurusega ettevõtetele, mis jäävad märkamata ebapiisava finantsanalüüsi tõttu. Mida peab siis ette nägema ja milliseid arenguid suunama?

Strateegiliste plaanide ja eesmärkide puudumine (mida tahetakse saavutada, kas olulised näitajad on käive, kasum, varade rentaablus, tulu aktsia kohta, turuväärtus, maine, kaubamärgi tuntus, tööhõive kindlustamine);

madal likviidsus;

kapitalistruktuuri kordaja ebapüsivus;

piiranguteta investeerimistegevus;

mitterentaablid investeeringud;

madal riskitajuvus;

kõrge kapitali hind;

ettevõttele sobiva majandustarkvara puudumine.

Majanduskirjanduses korrutatakse, et ettevõtte eesmärk on suurendada aktsionäride rikkust kasumi pideva suurendamise teel. Teisalt on firmades levinud veider arusaam, et kasum on midagi sellist, mis puudutab ainult firma juhtkonda. Enamikku keskastme juhtidest ei pühendata firma rentaablusnäitajate sisusse. Kas aga juhtidel endal on selge, millise majandusnäitaja paranemist võib lugeda eduks või loetakse edukaks tegevuseks iga arengut, mille tulemusena graafikud näitavad ülespidist liikumist?

Ettevõtte eesmärk ei saa olla vaid käibe suurendamine. Ettevõtte pikaajalist arengut ei taga pidev sihitu investeerimine ega rahulolu iga lisandunud rahaühiku üle. Arengut ei taga ka perioodilised positiivsed kasuminumbrid, kui unustatakse vaadata näitajate taga peituvat.

Igas ettevõttes on välja kujunenud oma lähenemine kasumiaruande koostamisele. Kuludega saab periooditi opereerida, nagu ka vastavalt vajadusele põhivara hoolduskulude ja parendusväljaminekutega (kui tahetakse näidata suuremat kasuminumbrit, suurendatakse parenduskulusid, mis kajastuvad otse bilansis vara väärtuse suurenemisena).

Kui ettevõtte juhtkonda huvitab lisaks üldisele rentaablusele varade rentaablus, pole sellistel manööverdustel mõtet, sest sama suuruse võrra, millega suurendataks kasumit, suurendatakse ka varade hinnatud väärtust ning kuigi käiberentaablus näitab paranenud tulemust, jääb varade rentaablus muutumatuks.

Varade rentaablusega koos tuleb pidevalt hinnata otseses kasutuses mitteoleva vara hulka ja võimalusi see tööle rakendada/müüa. Pole harv juhus, kus kapitalirendiga soetatakse vara, mis kaasatakse ettevõtte põhitegevusse aasta-paari pärast, sest puudub hästi töötav äriplaan või on juhid hõivatud igapäevase tegevuse nüanssidega. Kui ettevõtte juht uuriks, kui suurel määral vähendab seisev vara koguvarade rentaablust, ja arvutaks kokku tühjalt seisva vara eest makstavad laenuintressid, töötataks korrektsed äriplaanid välja enne, kui muretsetakse uut põhivara.

On levinud väärarusaam, mille kohaselt iga investeeriv firma on edukas ja arenev. Olulisem kui väita, et ettevõte investeerib kogu kasumi ja suurendab seeläbi bilansimahtu, on vaadata, mis juhtub samal ajal bilansi passivapoolega:

kas näitajad kapitalistruktuuri kordajas ei kipu iga aastaga (kui investeerimisvõimalusi on rohkem, kui omavahendid lubavad) proportsioone muutma;

kas suhe ei muutu võõrkapitali osakaalu pideva suurenemise kasuks hoolimata juhi teadmisest, et firma teenib kasumit ja tal on head investeerimisvõimalused (iseasi, kas hetkel tasuv investeering on seda ka tulevikus).

Kui omakapital suureneb üksnes teenitava kasumi arvel, pikaajaliste kohustuste pool kumuleerub aga oluliselt kiiremini, peab firma riskide hajutamiseks, kapitalistruktuuri tasakaalu säilitamiseks ja põhjendatud investeerimisprojektide omaosa finantseerimise tagamiseks kaaluma ka aktsiakapitali suurendamise võimalust.

Tasub tähelepanu juhtida asjaolule, et ettevõtte juht võrdsustab saadud pikaajalise pangalaenu (koos intressidega) firma järgmiste perioodide kasumiga. Analoogia põhjal saab kitsendatud mudelis (eeldusel, et laenuandvaid üksusi ei ole ja firma lisaaktsiakapitali ei kaasa) vaadata olukorda, kus firma saaks eesseisva x aasta kasumi kohe arveldusarvele, investeeriks selle aasta jooksul. Seega järgmised (x-1) aastat pole firmal ressursse teha ühtki lisainvesteeringut. Tegelikkuses on võõrkapitali kaasabil tehtud investeering tulevase oodatava kasumi praegune investeering. Kui firma ei ole kindel, et suudab järgmise x aasta jooksul teenida kasumina vähemalt pika laenuga võrdse summa, tuleb laenutaotlus enne panka viimist üle vaadata.

Suur põhivara hulk ja teadmine, et firma laieneb, ei taga firma turuväärtuse pidevat kasvu. Kasumi ja käibe kasv ei taga igal tingimusel veel turuväärtuse kasvu (kui kaasneb pankrotiohu suurenemine), mis on tegelikult aktsionäride rikkuse suurendamise alus. Firma turuväärtust suurendavad tulevased prognoositavad rahavood, kindlad pikaajalised müügilepingud, partnersuhted tootearenduse pidevaks protsessiks.

Finantsisti põhiõigus ja tegevuse alus on nõuda infot, st analüüside alus on operatiivselt kättesaadav info, vastasel juhul taandub tema ülesanne vaid aastaaruande analüüsile. See on vähem kui kümnendik firmale vajaliku analüüsi mahust. Kui firmas ei toimi infovahetussüsteem ja pikaajalised plaanid ei realiseeru numbriteks, pole ka kasu rahandusspetsialistist. Finantsist peab aga finantsalase analüüsiga olema toeks ettevõtte juhtkonnale ettevõtte arendamisel.