Võlaõigus, Mereste ja meieisapalve

Viimaste kuude jooksul on Äripäeva lugejate ees veerenud ?akadeemiline lahing? riigikogu menetluses oleva võlaõigusseaduse eelnõuga seonduvalt.

Hämmastab, millise järjekindlusega toimub Eestis seaduseelnõude puhul avalik diskussioon terminite ning seaduse rakendaja jaoks mitteesmajärguliste küsimuste üle. Parim näide on äriseadustiku menetlemine riigikogus. Meenub ka avalik väitlus asjaõigusseaduse nime üle. Sama näib toimuvat ka võlaõigusseadusega. Osalised on samad: eelnõu koostanud juristid contra prof Uno Mereste.

Iga seaduse puhul on eelkõige oluline selle majandus- ja õiguspoliitiline mõju. See on võlaõiguse puhul tagaplaanile jäämas ja asendumas väitlusega eelnõu nimes ja selle üle, kes on targem jurist. Hämmastav on, et püütakse jätta muljet, nagu soovitaks kehtestada mingit aegunud ja seninägemata totrat süsteemi, millel pole rahva õigusteadvusega midagi ühist. See on sügavalt väär.

VÕSiga samase ülesehitusega eraõigussüsteem on Eestis kehtinud Balti eraseadusest (1860) saadik. Erinevus on senise mõiste ?kohustisõigus? asendamine enne 1940. a kehtinud ?võlaõigusega?. VÕS reformib süsteemi, kõrvaldab aegunud sätted ja lisab majanduse jaoks olulisi norme, mis sätestavad seni reguleerimata suhteid. Süsteemi lammutamata, säilitades seni käibes juurdunud ja toimivad kategooriad. Mereste väidab, et võlaõigussüsteemis on midagi kapitaalselt mäda. Väite tõendamiseks ei esita ta paljut. Võib tuua hulga näiteid maailma õigusteaduskirjandusest, kus on kajastatud Merestele vastupidised seisukohad. Vaadakem fakte.

Samasugune võlaõigussüsteem kehtib enamikus Euroopa ja maailma maades. Ainsad riigid, kus institutsiooniliselt võlaõigust ei eristata, on Inglise õigussüsteemiga maad, nende endised või praegused asumaad, Skandinaavia maad. Kui kusagil saab rääkida traditsioonidest, siis on selleks tsiviilõigus. Pole teada riiki, kus oleks kontinentaalselt õigussüsteemilt vabatahtlikult üle mindud anglo-ameerika süsteemile. Mõlemad on paralleelselt eksisteerinud sajandeid.

Mereste väited Euroopa Liidu lepinguõiguse suundadest on tendentslikud. ELi koostatud näidisdokumendid, mis olid VÕSi ettevalmistamise aluseks, on mõeldud mudelina, milline regulatsioon tuleb sisuliselt tagada liikmesriikides. Sama loogikaga on üles ehitatud ELi direktiivid. Millises vormis liikmesriik nõudeid rakendab, on tema siseriikliku tava küsimus.

Kuna Euroopa mandri ja Inglismaa õigussüsteem on kohati väga erinevad, ei saa ELi mudelites minna kaugemale üldpõhimõtteist. Praegu koostatakse ELis lepinguväliseid võlasuhteid puudutavaid sätteid, lepingute regulatsioon oli vaid esimene samm. On naiivne arvata, et Saksamaa ja Prantsusmaa loobuksid traditsioonilise väärtusega tsiviilkoodeksitest üksnes süstemaatilise reformi nimel. Pole põhjust meilgi.

Mereste on püüdnud oma väiteid tõendada eri mudelitega, mis justkui tõestaksid, et ?lepinguõigus? on mahult suurem kui ?võlaõigus?. VÕSi ülesanne on sama, mis kehtivas õiguses: reguleerida tsiviilõiguslikke kohustustel baseeruvad lepingulisi kui lepinguväliseid suhteid, mida kehtivas õiguses nimetatakse kohustisteks ja mille asemel eelnõus kasutatakse ennesõjaaegset terminit ?võlasuhe?.

Mereste klammerdub sõna ?võlg? külge, samastades mõiste laenulepingust tuleneva laenukohustusega. Oma probleemi kannab ta üle rahvale, leides, et eelnõu on vastuolus rahva õigusteadvusega. Olen veendunud, et okupatsioonieelsete terminite kasutuselevõtt on eesti keele seisukohalt õige. Nii on käibel taas ?krediidiasutus?, ?sihtasutus?, ?erakond?, ka ?asjaõigus? ja ?äriõigus?. Lai tähendus on sõnal ?võlg? vanasõnas ?võlg on võõra oma.? Meieisapalves aga on sõnamaht eriti ilmne: ?Anna meile andeks meie võlad, kui ka meie anname andeks oma võlglastele.?

?Võlgnik? ja ?võlausaldaja? on juurdunud mõisted, nende lõhkumisega vaevalt positiivset saavutaks. ?Võlg? tähendab eelnõus iga kohustust teise isiku suhtes, mille täitmist teine isik võib nõuda. Sellised kohustused tekivad lepinguist, mille eesmärk on kedagi kohustada millekski, samuti lepinguväliselt. Viimased tekivad inimeste vahel juhul, kui pannakse toime tsiviilõigusrikkumine, tekitatakse teisele isikule õigusevastaselt kahju; juhul, kui inimene kannab ekslikult raha üle valele isikule ja tahab seda tagasi nõuda. Teise isiku abistamisel kulutusi kandnud isik soovib, et tema kulud hüvitataks. Avalikult millegi leidmise eest tasu lubanud isikutelt peab seda saama nõuda.

Need suhted on sarnased lepingulistega ja just seetõttu reguleeritakse neid ühises seaduses. Mereste seisukohast oleks kõik korras, kui teha kaks seadust: üks lepingute ja teine lepinguväliste võlasuhete kohta. Kas seadused ja neist arusaamine sellega paraneks, on kahtlane ? mõlema sätted oleks sisult ja eesmärgilt sarnased.