Mulle meeldiks töötada destruktsiooni- ja hävingupangas

Kaks aastat tagasi oli Hansabank Marketsi direktor Rain Lõhmus kolmas tippjuht, kes üheksa-aastase töö järel Hansapangast lahkus.

Lõhmuse sõnul oli ta Hansapanga peamine strateeg. Ta oli ka see, kes viis panga Lätti. ?Puudus personaalne motivatsioon edasi töötada,? põhjendab Lõhmus lahkumist. ?Pärast Swedbanki-poolse sisulise kontrolli ülevõtmist tekkis kiuslik mõte, et ükskõik, kas töötan või mitte, raha saab ikka sama palju.?

Nüüd töötab Lõhmus ligi kolm korda väiksema fikseeritud kuupalgaga investeerimispangas Lõhmus, Haavel ja Viisemann (LHV), mille omanikeringi ta ka ise kuulub. Rahast olulisemaks peab ta võimalust muuta maailma: olla arengu ja suurte muutuste keskpunktis. Rain Lõhmuse sõnul naudib ta töövilju siis, kui tööl on viljad.

Mulle endale tundub, et täna on mul võimalus natuke valida. Suur osa inimesi peab kogu aeg sellele mõtlema, kuidas elatist teenida. Mul sellist probleemi otseselt ei ole.

Pean nägema, et asjal, millega tegelen, on mingil määral perspektiivi muuta maailma. Mitte tõsiselt, kuigi ma ka seda tahaksin, aga vähemalt muuta olemasolevat ala või süsteemi. Rekonstruktsiooni- ja arengupanga asemel meeldiks mulle pigem töötada sellise asja nimel nagu destruktsiooni- ja hävingupank. Et on olemas midagi ilusat ja stabiilset, aga pank tuleb ja hävitab selle, et luua asemele midagi veel paremat.

Kindlasti on olnud oluline otsus liituda Hannes Tamjärve avantüristliku plaaniga luua uus pank, mis pidi algul Keila linna tulema, ja mis hiljem ei osutunudki nii avantüristlikuks. Mind köitis, et vaatasime olemasolevat, mis tundus nii mõttetu, vanamoodne ja karjuvalt vale, et tekkis tunne ?kuidas nii võib?!?.

Investeerimine on kahesugune asi: üks on tasakaal ja ratsionaalsus, ehk kuiv otsustamine, teisalt ei saa inimene läbi emotsionaalse pooleta. Isiklikult üritan suuremat osa endast ratsionaalsena hoida ? et mitte seniloodut täielikult hävitada. Väike osa võib aga alati uusi väljakutseid otsida.

See tähendab, et tervikuna meie firma endale väga suuri riske ei korja. Samal ajal ei tähenda see seda, et me peaksime kinni tavalistest pankade laenuosakondade reeglitest. Kui 10 või 20 protsenti varadest meid ei hävita, siis võime lubada suuremaid riske.

Mulle meeldib Lenini definitsioon: tark inimene ei tee sama viga mitu korda. Samal ajal meeldib mulle ka meie ühe tuntud CV-Online riskikapitalisti moto: ?Always make new mistakes? (Tee alati uusi vigu). Mõnes mõttes tundub mulle, et vigu peab tegema, vastasel korral ei testi sa piire. Ja kui sa vigu ei tee, näitab see, et sa ei tegutse piiridel.

Arvan, et kõige suurem viga strateegilises mõttes oli, kui me Hansapangas lasime end kaasa kiskuda 1997. aasta buumist. Mõnevõrra vähem kui teised pangad, aga tagantjärele mõõdetuna saime lõppkokkuvõttes päris suure tagasilöögi.

Mulle endale tundub, et ma ei satu paanikasse, sest suhtun asjadesse hästi rahulikult, ükskõik, kas uudised on head või halvad. Vähemalt mõne asja suhtes olen ikka üsna visa, jonnakas ja põikpäine, mis võib muidugi ka halb omadus olla.

Arvan, et tervikuna on üsna palju mõju avaldanud Hansapangas töötatud aastad ning ennekõike tookordsed kolleegid Jüri ja Hannes.

Mul on selline tunne, et Eesti inimesed käivad oma raha investeerimisel tohutult juhmilt ringi. Ka teemat uurinud erinevate maade psühholoogid on järeldanud, et kogu inimestes leiduv mitteratsionaalsus lööb eriti selgelt välja just oma rahadega ümber käimisel. Üks päris lai teema, mille üle me LHVs pead murrame ongi see, kuidas aidata inimestel õppida paremini investeerima.

Kõige naljakam asi on see, et soovitajad on tavaliselt kurjasti. Keskeltläbi on kõige rahulikum investeerida autopiloodi peale. Muidugi on ka väga õnnestunud nõuandjaid, aga keskmist vaadates kipub nõu andmise tulemus halvem olema.

Ilmselt püüan vaadata, mis maailmas juhtub ja millisel alal võib toimuda midagi suurt ja kiiret.

Pangandus oli 1991.?92. aastal niisugune näide. Eesti Pank oli naljanumber, ta oli väiksem kui pangakontor Soomes. Meil pidi olema natuke head usku ja ettekujutusvõimet, et see asi võib kasvada. Mulle tundub, et praegu näen maailmas ühte niisugust valdkonda, kus ilmselt midagi samalaadset võib-olla järgmise kümne aasta jooksul on toimumas.

Põhimõtteliselt tundub mulle, et järgmise kümne aasta jooksul toimub kommunikatsioonivaldkonnas tohutu revolutsioon. Enamik inimesi ei kujuta ilmselt ettegi, mis võimalikuks saab.

Ma ei ole proovinud kellegi juurde tööle minna, sest mulle ei meeldi kellegi juures väga töötada. Ma ei taha põhimõtteliselt töötada fikseeritud kuupalga eest. Selles mõttes ei oska ma öelda, milline mu hind peaks olema.

Mingi kindel sissetulek peab olema, muidu on kasvõi maksuameti ees piinlik. Aga juhul, kui ma näen mingi asja juures perspektiivi, siis mind palk eriti ei huvita. Selles mõttes on see praegune ettevõtmine LHV partnership,kus fikseeritud palgad ei ole meile kuigi olulised. Enamus partnereid saab lihtsalt 30 000 krooni kuus. Minu arvates ei ole see sugugi väga kõrge palk, võrreldes kasvõi Hansapangaga, kus kuutasu oli vist 100 000 krooni. Kuna LHV on meil partnership, tuleb sisuliselt kõik loodav dividendide kaudu tagasi. Me ise naudime töövilju, kui tööl on mingeid vilju.

Autor: Airi Ilisson