Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Rahvusringhääling ? oletused ja argumendid
Kui valitsus kiitis 21. augustil heaks kaks ringhäälinguala korraldavat seaduseelnõu, järgnes sellele hulk kommentaare, mis enamasti negatiivset laadi.
Peamiselt võeti jutuks kahest eelnõust üks ? Eesti Rahvusringhäälinguseaduse eelnõu ning püüti näidata, et kavad Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni ühendamiseks on väärad ja mõttetud. Esindusliku töörühma töö tulemusel ning mitmepoolse kokkuleppega kinnitatul tuginevate eelnõude halvustamise tuhinas unustati aga väga olulised momendid.
Valitsus soovitas juba mullu oktoobris käsitleda Eesti Raadiot ja Eesti TVd edaspidi ühtse majandusüksusena. Muide, sama seisukoht kajastub ka tänavuses riigieelarves, kus summad avalik-õiguslikule ringhäälingule on toodud ühel real.
Kuid rahvusringhäälingu loomise kaval on veelgi pikem eellugu. Juba 1997. a töötati eelmise valitsuse ajal kultuuriministeeriumis välja rahvusringhäälingu seaduse eelnõu, mida hindasid ka Euroopa Nõukogu meediaeksperdid.
Toona tavapäraste erimeelsuste tõttu ringhäälingumaastikul ei jõudnud kõnealune eelnõu tollal valitsusest kaugemale. Niisiis pole rahvusringhäälingu loomise puhul tegu mingi uue ja ootamatu idee-sähvatusega, vaid sihiks on olnud avalik-õigusliku ringhäälingu seisundi kindlustamine üldse.
Siinkohal väärivad tähelepanu ka mõttekäigud sellest, milline oleks avalik-õigusliku ringhäälingu seisund tänases Eestis juhul, kui Eesti TV ja Eesti Raadio poleks 1990. a jaotatud kaheks eraldiseisvaks ringhäälinguorganisatsiooniks.
Kas ka ühtse avalik-õigusliku ringhäälinguna tegutsedes oleks Eesti TV sattunud nii raskesse finantsseisu, mille tunnistajaks me alles äsja olime ?
Kuid oletused pole just eriti viljakas viis mõnda asja põhjendada. Sisukam argument on see, et väga paljudes Euroopa maades toimivad avalik-õiguslik raadio ja ?televisioon edukalt ühtse tervikuna. Pole juhtunud kuulma-nägema, et selline kooslus oleks tekkinud ?mõttetu ühinemise? tulemusel (nii nimetas 22. augusti ÄP oma esiküljel kokkuvõtvalt kogu rahvusringhäälingu loomise kava).
Usun, et Soome, Taani, Norra meie lähemate naabrite seast või Suurbritannia, Itaalia ja Austria kaugemate maadena on kogu oma rahvusringhäälingu ala väga läbimõeldult korraldanud. Nad teavad pikkade aastate kogemustest, et ühiskonnas sarnases staatuses olles ja sarnaseid funktsioone täites on end enam õigustanud avalik-õigus-liku raadio ja ?televisiooni tegutsemine ühtse organisatsioonina. Muidugi on võimalik leida hulk argumente Eesti Raadio ja Eesti TV võimaliku ühendamise poolt või vastu. Kuid kindlasti on vaja arvestada ka protsesse, mis toimuvad ringhäälingu vallas mujal maailmas.
Täiesti uue olukorra loob ringhäälingu arengus alanud digitaalajastu, milles üha rohkem põimuvad senise traditsioonilise ringhäälingu vormid. Eesti on huvitatud, et meil oleks tugev, kindlal alusel tegutsev, arenemis- ja konkurentsivõimeline avalik-õiguslik ringhääling ka uute meedialiikide kiire arengu oludes.
Mitmel maal ollakse meie tänasest mõttetasandist sel suunal juba mitu astet edasi jõutud. Taani, kus avalik-õiguslik raadio ja TV on kogu aeg tegutsenud ühtse firmana, on senise ühe kompanii raames asunud lähendama ja ühendama isegi mitmeid raadio- ja teletoimetusi, et olla konkurentsivõimeline arvestatav tegija ka online-meedia oludes. Samas suunas liiguvad mõtted ka Norras ja mõneski teises riigis.
Arvan, et rahvusringhäälingu teket ei saagi vaadata ainult puhtalt rahalises väljenduses. On väga palju tegureid, millest mõnest eelpool juttu oli.
Kuid märksa olulisemaks Eesti Raadio ja Eesti TV võimaliku liitmise teemast pean uues seaduseelnõus hoopis seda, et eelnõus on pakutud välja avalik-õigusliku ringhäälingu stabiilsel ja selgel alusel rahastamise uus mudel. Rahvusringhäälingu eelarvet hakatakse kavandama kolmeaastaseks perioodiks ning juba järgmisel aastal peaks märgatavalt kasvama Eesti TV rahastamine riigieelarvest, ületades oluliselt seni reklaamiga teenitud summad.
Kahjuks pole senised kriitikud aga seda üldse märganud. Kuid just ebakindlal alusel rahastamine on olnud Eesti TV ja Eesti Raadio suurimaid probleeme ning pole lubanud normaalses keskkonnas kavandada avalik-õigusliku ringhäälingu tööd lähemas ja kaugemas perspektiivis.