Selts nõus ärandajalt autot ostma

Kindlustusseltsid on varastatud autode leidmise metoodikast kõneledes kidakeelsed. Põhjus seisneb selles, et kui vargalt auto tagasi ostetakse, siis võivad kurjategijad samas firmas kindlustatud autosid juba kindla seltsile tagasimüümisplaaniga varastama hakata. Siiski selgub, et nii mõnigi kindlustaja on valmis alustama kurjategijatega läbirääkimisi, kui tegu on hinnalise, ent üpriski vana vargusjuhtumiga, mis uut vargustelaviini ei vallanda. Mõni selts kasutab autode ülesleidmiseks detektiive, kel on sidemeid nii politseis kui allilmas. Eestis tegutseb neid vaid käputäis, sest suurem osa kindlustusseltsidesse ennast autode ülesotsijana tööle pakkuvatest inimestest on tegelikult varaste käepikendus, keda seltsid ei kavatsegi värvata. Tööle võetakse vaid spetsialiste, kes iga hinna eest püüavad auto tagasi tuua ilma seda kurjategijatelt välja ostmata.

Üks selliseid on endine Eesti Ekspressi krimiajakirjanik Meelis Hiiob, kes praegu töötab erinevate Soome seltside heaks. Tema tööks on uurida Soome seltside kahjujuhtumeid, mille seosed Eestisse jooksevad. Kokku on ta kuue aastaga lahendanud umbes 30 juhtumit, neist kõik polnud siiski seotud autodega.

Kas kindlustusfirmad ostavad varastatud autosid varastelt tagasi? ?Ei kommenteeri,? on Hiiobi vastus. Küll aga kirjeldab Hiiob üksikasjalikult tõestisündinud juhtumeid, kust altkäemaksud Vene miilitsale või vahendustasud kurjategijatele suudab tuletada ka fantaasiavaene inimene. ?Meie (Eesti ? toim.) kindlustusseltside uurijatel peavad olema samasugused operatiivkontaktid allilmaga nagu politseil,? sõnab ta. Hiiobi sõnul on oht selles, et uurija võib libastuda ning hakkab autovaraste käepikenduseks. ?Üks hetk tundus tõesti, et järjest varastati autosid ainult kindlustusseltsidele tagasi müügiks,? lisab ta.

Nõustamist olevat vaja, kuna linnas liikuvat ringi ka nn libavargaid, kes näiteks raadiokuulutusest saavad kadunud autost teada, võtavad omanikuga ühendust, lubavad auto tagasi tuua, paluvad ettemaksu jätta mõnda postkasti ning lõpuks rahaga jalga lasevad. Kiibus kinnitab, et ise on ta oma tuttaval aidanud üht varastatud sõidukit tagasi osta, sestap on ta ka asjadega kursis ning jagab teadmisi ka hädas klientidega.

Salva Kahjukäsitluse juhataja Kaupo Kaareste hoiatab telefoni teel temaga kohtuda soovivat ajakirjanikku, et kohtumisel on ta äärmiselt reserveeritud. ?Loomulikult võin ma rääkida kõikidest ametlikest moodustest, aga?,? jätab ta lause lõpetamata.

Hiljem selgub, et ega midagi mitteametlikku Salva töös polevatki. Autosid tagasi müüa pole firmale pakutud. Kui ka pakutaks, siis varastega juttu ei tehta. Salva jäi mullu ilma 13 autost, üle poolte jäi ka kadunuks.

Kindlustusseltsi Seesam turundus-ja müügidirektor Jaanus Seppa kinnitab, et Seesam ei ole kunagi vahetanud infot ühegi kurjategijaga, pole maksnud altkäemakse ega ostnud varastatud autosid tagasi ega ei kavatse ühtegi neist tegudest ka kunagi teha. ?Meie bisnis on aus,? sõnab ta. ?Parem ja tulusam on kuritegusid ennetada, sest kuritegevuse soodustamise ja sellest tingitud varguste arvu suurenemisega tõuseks kindlustustariifid nii kõrgele, et korralik inimene enam ei saakski vara kindlustada,? lisab Seesami esindaja.

Tallinna politseiprefektuuri kriminaalosakonna autojälitusgrupi juhtivinspektor Leho Jalg leiab, et kindlustusseltsil tuleb tõepoolest odavam varastatud auto pärast hüvitise väljamaksmist tagasi osta. ?Väga võimalik, et nad seda viljelevad, aga mina ei tea ühtegi sellist juhust,? räägib Jalg. ?Tagasiostmine ei ole kuritegu, kui seda teeb omanik või tema usaldusisik,? arutleb politseinik. Samal ajal uurib Jalgi ülemus, komissar Jevgeni Gritsai seaduseraamatut. Mehed arutavad omavahel veidi ning jõuavad järeldusele, et kuna seadus on veidi lünklik, siis ühest vastust sellele on siiski raske anda. ?Piiripealne,? leiab Jalg.