Ladina-Ameerika jätkuvad probleemid

Ladina-Ameerika on suures hädas ja tavapärased kahtlusalused (IMF, USA riigikassa) on päästeretkele asunud. Maailm on seda juba korduvalt näinud.

Kolmekümneaastase makroökonoomilise segaduse Ladina-Ameerikas võib kokku võtta lihtsa õppetunnina ? piirkonna valitsused on võrreldes nende võimega suurendada eelarvetulusid normaalse maksustamisega liiga suured. Kuni see elulise tähtsusega probleem lahenduse leiab, on kriisid norm, kuna peamine majanduslik valik nende riikide jaoks on jätkuvalt tulude suurendamine inflatsiooni kaudu või võlgadel kasvada laskmine.

Tüüpilises tsüklis lastakse inflatsioonil teatud perioodil kasvada. Sellega kasvavad maksulaekumid, samas kui võlg jääb stabiilseks. Kuid mõne aja pärast õpivad inimesed kõrge inflatsiooni tingimustes elama ja majandust selle mõjudest isoleerima, vähendades nii ?inflatsioonimaksudest? saadavaid tulusid. Riigitulud langevad, kõrge inflatsiooni hüved haihtuvad ja suureneb poliitiline toetus stabiliseerimisele.

Stabiliseerimisele järgnevad tavaliselt lühikesed mesinädalad. Lõpuks aga hakkab võlg madalama inflatsiooni ja suurte riiklike kulutuste tingimustes uuesti kasvama. Uus kriis on tulekul ja vahetuskurss devalveeritud. Kõrged inflatsioonimäärad ja inflatsioonimaksud tulevad tagasi, aidates eelarvet tasakaalustada.

1990ndatel püüdis Argentina selliste strateegiate kasutamist piirata, asutades rahafondi. Rahafond on praeguseks pilkealune, kuid idee oli nutikas. Kui Argentina eelarve oleks tõesti tasakaalustatud, oleks rahafond funktsioneerinud.

Nende makroökonoomiliste tsüklite ajal kõigub vaeste arv. Lõuna-Ameerikas on korrelatsioon inflatsioonimaksudest saadud tulude ja vaesuse näitarvude vahel peaaegu perfektne, kuna vaesed on viimased, kes suudavad end inflatsioonimaksude vastu kaitsta. Argentinas vähenes 1990ndate alguse stabilisatsiooniperioodil, kui inflatsioon langes 1000-lt kuus nullini, vaeste arv poole võrra. See selgitab, miks president Carlos Menemi esimene valitsus nautis tohutut populaarsust.

Vastupidiselt sellele, mida IMFi kriitikud nagu Joe Stiglitz ütlevad, teeb Washingtoni konsensuse hülgamine vaestele liiga. Oma salvavates rünnakutes IMFi vastu vihjas Stiglitz, et tema hoolib vaestest, aga IMF mitte. Ent need strateegiad, mida ta kaitseb (nt eelarveprobleemide lahendamisel kasutada esmalt defitsiiti ja hiljem inflatsiooni) on vaeste jaoks eriti halvad.

?Normaalsed? maksutulud jäävad Ladina-Ameerikas ebareaalseks valikuks. Normaalset maksustamist takistab lodev maksude sissenõudmine korrumpeerunud riigiametkondade tõttu ja hästiarenenud maksudest kõrvalehiilimise kultuuriga kodanlus.

Menemi majandusguru Domingo Cavallo nägi seda kõike ja tegi järelduse, et ainuke võimalus on valitsuse suuruse drastiline vähendamine. Pole üllatav, et riik leidis mooduse Cavallost vabanemiseks ja oma vanade populistlike poliitikute tagasitoomiseks.

Ladina-Ameerika ei vaja finantsmahhinatsioone. Väide, et Ladina-Ameerika probleemid tulenevad IMFi vigadest, on pinnapealne. Ladina-Ameerika probleem seisneb selle kõrgetes riigikuludes, tugeva kõrg- ja keskklassi puudumises, mis oleksid valmis riigi toetuseks makse maksma, ja võimetuses toota poliitikuid, kes suudaks maksutulusid ettevaatlikult kasutada ja nii populistliku demagoogitsemise tsükli katkestada.

© Project Syndicate

Autor: Alberto Alesina