Burgundia veiniteedel

Hilisõhtuses linnas ringi käies hakkas silma ka lõunapoolsete maade prantsuse keelt kõnelevate kodanike varjamatu elustiil: ku?ett ja tugitoolid olid aknast otse tänavale lennutatud. Ei oska öelda, kas ruumi jäi väheseks või magataksegi seal tänavail.

Nädala esimese päeva varahommikul ootasid meid juba kuulsad Cote d´Or (tõlkes ?kuldne mäekülg?) viinamarjapõllud ja imeilus Nuits St Georges`i linnake. Põksuva südamega otsisime Faiveley, Burgundia suurima viinamarjapõldude omaniku, veinimaja näitavat silti.

Kontori uksel seisis ?Ilma etteteatamata vastu ei võeta?, meil oli luba olemas ja ringkäiku selles Cote d´Or kolme tipptegija hulka kuuluvas veinikeldris juhatas perekonna kuuendat põlve esindaja Francois Faiveley.

Kes ta on? Maailmameredel seikleja, melomaan, viinamarjakasvataja? Meile esialgu varahommikuselt veidi turris mees kes pidi talle tundmatutele inimestele oma valdusi tutvustama. Kuid peatselt võis hoomata tõeliselt oma alale pühendunut, kes oskab hinnata vastaspoole professionaalset huvi.

Francois Faiveley võttis perefirma juhtimise üle 27 aastaselt ning on nüüd juba 25 aastat järjest tõestanud oma veinide tipptaset. Selle kõrval jätkub tal aega ja energiat purjetada maailmameredel, nautida klassikalist muusikat ? eriti oma lemmikpianisti Glenn Gouldi, mõtiskleda Kioto lähedases Zen Ryon Ji aiakeses. Tema moto on et 95 protsenti veinist valmib viinamarjapõllul ja vaid 5 protsenti lisandub veinikeldris.

Degusteerimisel olid veinid algul veidi kinnised ja vajasid avanemiseks aega. Üllatus saabus siis, kui Faiveley peale suure valiku tippveinide degusteerimist järsku teatas, et tema keldrisse on ühte veini järele jäänud veel vaid 30 pudelit ning et pole midagi, kui neid jääb järgmiseks päevaks järele vaid 28.

Selleks veiniks oli Corton Charlemagne Grand Cru 1999 ? suurepärase aastakäigu Burgundia kuulsaim valge vein, mis oma nime saanud imperaator Karl Suure järgi. Faiveley tarnib seda veini vaid Pariisi Michelin kolme tärni restoranidele ning seal küündib pudeli hind vähemalt kümne tuhande krooni tasemele.

Et ka hiljem oli võimalik teiste tootjate sama veini proovida, siis seda selgemaks sai, milline on vahe suurepärase ja erakordse veini vahel. Aga milline on see vein veel 10-15 aasta möödudes?