Rott kannab 50 haigust

Sügiskuudel tõusevad rotimürgi müügikogused oluliselt. Hoogustub jällegi võitlus inimese ja end talle vägisi lauakaaslaseks peale sundivate näriliste vahel. See võitlus kestab juba aastasadu ning on muutnud vastase kohastumisvirtuoosiks, kellega on väga raske võidelda.

Närilised on loomariigi üks arvukamaid seltse, hõlmates umbes kolmandiku kõigist imetajatest. Õnneks eelistab neist valdav enamik looduslikku eluviisi ja vaid üksikud liigid on elama asunud inimese külje alla. Need on rändrott Rattus norvegicus ja kodurott Rattus rattus ning üks hiireliik majahiir Musc musculus. Peale majahiire on veel mõned liigid hiirlasi, kes võivad sattuda inimese eluruumidesse ja panipaikadesse puht juhuslikult. Sellised on metsahiir, kaelushiir, uruhiir, leethiir ja juttselghiir. Need liigid elutsevad inimese juures ajutiselt, kuid pesitsevad ja sigivad ikkagi looduses.

Olles pärit Aasiast, on kahjurnärilised levinud üle kogu maailma. Just laevaliikluse areng sai hiirte-rottide laialdase leviku alguseks ning see oli keskajal Euroopat laastanud katkuepideemiate põhjustajaks. Ränne jätkub ka tänapäeval. Seepärast rakendataksegi rangeid riiklikke ja seadusandlikke meetmeid, mis kohustavad läbi viima eriti järjepidevat ja tõhusat näriliste tõrjet igasugustes transpordivahendites, sadamates, raudteejaamades ja nende läheduses paiknevates kaubaladudes.

Abinõude kasutuselevõtt on tingitud ohtudest, mida närilised võivad tekitada inimese tervisele, ja majanduslikust kahjust. Närilised võivad edasi kanda üle 50 nakkushaiguse, parasitaar- ja seenhaiguse tekitaja, nt leptospiroos, jersinioos, tulareemia, salmonelloos, trihhinelloos, marutõbi, mitmed soolenakkused.

Kahju, mida need närilised suudavad tekitada, on tohutu. Väikeste loomadena söövad nad ära 4?5, kuid rikuvad 70?80 toiduainetest. Kiire ainevahetuse tõttu pole nad võimelised nälgima ja seetõttu koguvad tagavarasid. Üks pisike hiir võib näiteks koguda omale aastas 16 kilo teri. Palju kahju teevad nad ka pideva närimisega. Juhtmete ja kaablite läbinärimisega on nad põhjustanud tõsiseid elektriavariisid ning nende järamise tulemusel on kokku kukkunud ka suured ehitised ja tunnelid.

Rändrott elab kolooniatena, mille suuruse määravad toidu hulk, vee olemasolu ja soojus. Nii võib prügilates ja kanalisatsioonis, kus need tingimused on optimaalsed, elada tuhandeid rotte. Kuna koloonia ei saa paisuda lõpmatuseni, siis noored isasloomad rändavad kilomeetrite taha uutele jahimaadele ning asurkondade poolt haaratud alad laienevad pidevalt.

Rott on ettevaatlik ning isegi umbusklik loom. Isegi näljasena ei torma ta kohe toidu kallale, vaid peab enne veenduma ohu puudumises. Tavaliselt takseeritakse välja pandud mürkhõrgutist enne söömist 2?3 päeva. Vastupidiselt rotile on hiir väga uudishimulik ja suutäite kaupa valmis näksima siit ja sealt. Samal ajal oskab ta aga ära süüa terade sisu ning järgi jätta mürgised kestad.

Kõik närilised on suurepärased ronijad. Mööda seina üles minna on neile naljaasi. Samuti ronib rändrott mööda kanalisatsioonipüstakut ning pole mingi ime, kui ta 9 korruse tualetti ilmub.

Rotitõrjes on äärmiselt tähtis ennetustöö, sest õigeaegselt ja laiaulatuslikult korraldatud preventsiooni puhul pole otsesed hävitavad abinõud enam vajalikud. Viimaseid tuleb rakendada peamiselt sigimiskohtades, nagu kanalisatsioon, prügila ja kohtades, kus pole võimalik vältida toidu pidevat kättesaadavust (laudad).

Sanitaarne olukord ja näriliste arvukus on omavahel tihedalt seotud. Tähelepanu tuleb pöörata majapidamisjäätmete käitlemisele. Näriliste sissetungi vähendab ka hoonete närilistekindlus. Vundamendid, soklikorrused ja vahelaed peavad olema närilistele läbimatud. Sama nõue kehtib torude, juhtmete ja kaablite kohta. Peab arvestama, et need loomad on võimelised oma keha kokku tõmbama ja end läbi suruma ka väga väikestest avadest (rott 2 cm, hiir 7 mm). Isegi puud-põõsad või rikkalik taimestik hoonete ligidal soodustab näriliste varjumist ja ülesronimist. Ohtlik on välisseinte äärde kuhjatud risu.

Sissetungi ennetamiseks ja avastamiseks peab pidevalt läbi viima seiret. Kasutatakse lõkse, liimipabereid ja vaatlust. Närilistest annavad tunnistust nende väljaheited, karvad toiduainetel ja maas ning jooksurajad, sabajäljed, iseloomulik kopituslehk, krabisevad helid, uruaugud seintes või pinnases.

Autor: Sirje Propst