Opositsioonita valitsused

OMX Baltic0,13%317,71
OMX Riga−0,21%959,01
OMX Tallinn0,01%2 206,27
OMX Vilnius0,12%1 495,66
S&P 5001,14%7 637,76
DOW 300,61%51 778,04
Nasdaq 1,69%26 418,3
FTSE 100−0,98%10 710,08
Nikkei 2251,38%65 018,95
CMC Crypto 2000,00%0,00
USD/EUR0,00%0,87
GBP/EUR0,00%1,16
EUR/RUB0,00%96,46

OMX Baltic0,13%317,71
OMX Riga−0,21%959,01
OMX Tallinn0,01%2 206,27
OMX Vilnius0,12%1 495,66
S&P 5001,14%7 637,76
DOW 300,61%51 778,04
Nasdaq 1,69%26 418,3
FTSE 100−0,98%10 710,08
Nikkei 2251,38%65 018,95
CMC Crypto 2000,00%0,00
USD/EUR0,00%0,87
GBP/EUR0,00%1,16
EUR/RUB0,00%96,46

USA valimised pakuvad näidet laienevast nähtusest ? demokraatlikest valitsustest, millel ei ole opositsiooni näol tõsist vastast. See nähtus toob kaasa suureneva arvu demokraatlikult valitud poliitilisi liidreid, kes ei seisa vastamisi alternatiivsete liidritega, kes oleksid võimelised rahulolematud elujõuliseks opositsiooniks koondama.

Britannia kogeb praegu opositsioonilise konservatiivide partei enesehävitamist. Kolmandat korda seitsme aasta jooksul neelavad toorid omaenda juhi, ilma et silmapiiril oleks alternatiivne parteiliider. Saksamaal kindlustab Gerhard Schröderi nappi võitu pingeline hingedekontroll, mis toimub praegu võidetud opositsiooniliste kristlike demokraatide hulgas, ning vabade demokraatide moraalne kokkuvarisemine. Veel enam tasakaalust väljas poliitilist maastikku võib näha Prantsusmaal ja Itaalias, kus ei president Chirac ega peaminister Berlusconi pea oma vastaseid kartma ja kummalgi polegi vastast, kellest rääkida.

See olukord ei piirdu Euroopaga. Kongressipartei enesehävituse tõttu ei pea India valitsus muretsema väliste poliitiliste ähvarduste pärast. Venemaal kõrgub president Putin rahva valitud duuma kohal na-gu Gulliver lilliputlaste kohal.

Kuidas saab seda olukorda seletada asjaolu valguses, et tänapäeva vastasteta valitsusjuhid, vähemalt enamik neist, ei ole liidrid, kelle karisma neid opositsiooni eest kaitseb?

Üks põhjus on poliitika jätkuv isikustamine. Pole oluline, kas liider on karismaatiline või mitte, valijad soovivad dekoratiivset nägu ja kuulsat isikut. Kuulsus võib põhineda isiksusel, nagu Blairi ja Berlusconi puhul, või olukorral, nagu see on Bushi, Schröderi ja Putiniga, kuid see on uue poliitika lahutamatu osa.

Selle taga peitub demokraatia sügavam muutumine. Räägitakse ideoloogia surmast. Efektiivse opositsioonita valitsuste puhul ei ole kerge sõnastada valimisteks elujõulist alternatiivpoliitikat, esitamaks liidritele väljakutset.

Putin on ses suhtes ehk kõige äärmuslikum, kuid ka Blair ja Berlusconi pole sellise poliitilise immuunsuse omandamisest kaugel. Nad võivad moodustada koalitsioone ükskõik kellega, olgu nende poliitiline kuuluvus milline tahes. Raske on neid komistama panna, pakkudes alternatiivseid strateegiaid mis tahes valdkonnas.

Ometi ei pruugi selline olukord kaua kesta. Vähemalt kahes mõttes hakkavad tekkima alternatiivsed poliitilised valikud, mis ühel päeval võivad avalikus arutelus domineerida. Sisemaiselt on silmnähtav erinevus sotsiaalse ja moraalse kapitalismi Euroopa mudeli kaitsjate ja nende vahel, kes pooldavad neoliberaalset Washingtoni konsensust, mida eurooplased seostavad Ameerika majandusmudeliga. Kokkupõrked nende vahel ei piirdu USAga. Mõned näevad seda kui kokkupõrget läbirääkimistega saavutatava ja aktiivse, ennetava sekkumisega saavutatava rahu vahel.

Seaduse ja korra tagamine on enamike valitsuste eesmärk, kuid paljud valijad tunnevad, et need ei ole piisavalt tähtsalt kohal. Immigratsiooni peavad paljud inimesed suureks ähvarduseks. Demagoogid saavad järjest enam pahameelt õhutada. ELis toetab Euroopa integratsiooni enamik vanemate liikmesriikide parteisid, kuid suur osa nende valijaskonnast kahtlevad ses. ELi kandidaatriikides on kahtlused isegi suuremad.

Seega võib vaatamata praegusele poliitilisele vaikusele jõudu koguda vastuseis näiliselt vastasteta liidrite ja enamuse vahel. Enamuse rahutus väljendub mitmel moel. Üks on valijate apaatia. Enamikul siin mainitud liidritest on üksnes valijaskonna väikese osa tugev toetus, seega on nende seaduslikkus kahtlase väärtusega. Teiseks on opositsioon meedia vahendusel. See on pannud mõned valitsused, näiteks Putini oma, sõnavabadust ohjeldama.

On veel protestiparteide tekkimine ja kadumine, nagu näiteks hollandi rühm, mille kogus kokku mõrvatud Pim Fortuyn. See rühm on ilmekas näide praeguste demokraatlike institutsioonide läbikukkumisest. Tänava roll kasvab, avalikkus näitab ärritust demonstratsioonidega, mis keskenduvad kindlatele asjadele, kuid tegelikult on suunatud vaenlasteta valitsuste vastu.

Tulemus on kombinatsioon hiilivast autoritaarsusest valitsejate hulgas ja kasvavast rahutusest valitsetavate seas. Selle sündroomi vastu pole olemas patentravimit. Karjuv vajadus efektiivse institutsioonilise, tavaliselt parlamentaarse opositsiooni järele on ilmne. Opositsioonita valitsused kujutavad endast ähvardust demokraatiale. Oma vabaduse kaitsmiseks vajame sisemaist demokraatiat vähemalt sama palju kui valmisolekut rünnata mis tahes kurjuse jõude mujal maailmas.

Opositsioonita valitsused

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised