Asbesti ohtlikkus ei paista välja

USAs on mõjukad advokaadifirmad suur jõud. Hiljuti protsessisid nad tubakafirmadelt välja vägevaid valurahasid suitsetamise ohvritele. Nüüd on kohtutes järg asbestiprotsesside käes, kus asbestitöödega tervise rikkunud inimesed on advokaatide õhutusel esitanud kollektiivselt hagisid firmade vastu ja nõuavad neilt kahjutasu. Asbestiprobleemi möödunud aasta augustis uurima asunud USA sõltumatu instituut Rand Corporation ütleb, et asbesti laialdase leviku tõttu ei piirdu sellega seotud kohtuprotsessid üksnes asbestitööstusega: asbesti kaevandamise, tootmise ja paigaldamisega, vaid hõlmavad ka sellega seotud tööstusharusid, nagu tekstiili- ja autotööstus jm ehk suuremat osa USA majandusest.

Esimene asbestiga seotud kohtuasi oli Texase osariigis Beaumontis 1966. aastal, nüüdseks on kahjutasunõuete arv kasvanud 200 000ni, kuid asjatundjate sõnul võib see tõusta 1,1?2,5 miljonini. Rand Corporationi andmeil on senised kohtuasjadega seotud kulud kärpinud firmade investeeringuid 160 miljardi krooni võrra, ajanud paljud neist pankrotti ning on maksma läinud umbes 138 000 töökohta.

Konsultatsioonifirma Tillinghast-Towers Perrin hinnangul võib asbestiga seotud kahjutasude lõplik summa küündida 3200 miljardi kroonini, millest umbes kaks kolmandikku jääb tööstusfirmade ja üks kolmandik kindlustusfirmade kanda.

Viimane suurem asbestiprotsess algas 23. septembril Lääne-Virginias, kus on ühiselt esitatud 8000 kahjutasunõuet. Järjest rohkem puudutavad nõuded ka Euroopa omi. Näiteks Rootsis on nõudeid esitatud väga tuntud firmadele, nagu ABB, Skanska, Sandvik, Electrolux, Volvo, Ericsson jt, kes moodustavad tervelt veerandi Stockholmi börsi A-nimekirja enim kaubeldud aktsiatest. Kuidas see nende jaoks lõpeb, pole teada, kuid juba on selle mõju tunda nende firmade aktsiakursis. Värskeim näide on ABB, mille USA tütarfirma Combustion Engineering (CE) vastu tõstetud süüdistused kukutasid ABB aktsiat sel kuul ühe päevaga 6.

Eesti tegelikus asbestiolukorras puudub selgus. Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudi (EKMI) ning Tallinna Tehnikaülikooli ühisuuringu kohaselt oli Eestis suurim toorasbesti kasutaja Kunda Tsemenditehas, kus aastail 1962?1995 valmistati portlandtsemendi ja krüsotiilasbesti segust umbes 1,4 miljonit tonni lainelist eterniiti. Eestis müüdi sellest üle 20 000 tonni aastas. Lisaks toodi mujalt sisse suurtes kogustes asbesttooteid.

Uuringus vaadati asbesti esinemist sajal objektil. Kokku leiti asbesti sisaldavaid materjale 83 objektil, 549 materjaliproovist sisaldas asbesti 49. Asbesti esines nii tööstushoonetes (69,4 proovidest), ühiskondlikes hoonetes (35,3) kui ka elamutes (21,9), kusjuures ühiskondlikes hoonetes ja elamutes olid asbesti sisaldavad materjalid ebarahuldavas seisundis peaaegu pooltel juhtudel.

Eelmisel aastal viis Eesti tööinspektsioon koostöös Taani töökeskkonnaametiga Eestis läbi kampaania, et selgitada asbestist tulenevat ohtu tervisele. Nagu ütles kampaania üks korraldajaid, töötervishoiu peaspetsialist Inna Vabamäe, oli firmade huvi selle vastu leige, sest nende arvamuse kohaselt renoveeritavates ja lammutavates hoonetes asbesti lihtsalt ei ole.

Ettevõtete seisukoha kummutab juba kas või seegi, et üheksa kuud väldanud kampaania ajal tegid tööinspektsioonid firmades asbestitöödel kolm trahvinõuet ning peatasid tööd neljal juhul ohutusnõuete eiramise tõttu.

Nii Soomes asbestikoolituse saanud ettevõtja Aivar Kroon kui ka sotsiaalministeeriumi töökeskkonna büroo juhataja Ivar Raik on ühisel seisukohal, et Eestis tuleks asbestiprobleemi lahendamist alustada ühiskondlike hoonete, nagu haiglad, koolid jm, riskiohu kaardistamisest, mis võimaldaks nende renoveerimisel asbestitöid teha vastavalt ohutusnõuetele.

?Siis vähemalt ei juhtu nii, nagu oli Järve Selveri ehitusel, kus vana hoone lammutamisel töötati igasuguste kaitsevahenditeta ning rohkesti asbesti veeti koos ehitusprahiga lahtiselt prügimäele,? ütleb Aivar Kroon.

?Nii kaua kui kaardistamist ei ole tehtud, tööandja lihtsalt ei tea asbesti olemasolust ja seepärast ei informeeri ta ka tööinspektsiooni,? ütleb Ivar Raik. ?Vabariigi määruses on kaardistamise kohustus sees, kuid tööandjad tihtipeale ei tea, kuidas seda teha.?

Aivar Kroon ja sotsiaalministeerium tegid hiljuti Riigikogus arutusel olnud ehitusseadusesse parandusettepaneku, mille kohaselt tuleks lammutustöid käsitada ehitustöödena, kus tuleb järgida kõiki ohutusnõudeid. Kuid parandust ei arvestatud. Asjatundjate sõnul tõstab asbestitööde korrektne tegemine ehituse maksumust 1?2 võrra, mistõttu ehitusfirmad eelistavad lammutustööd ära teha juhuslike jõududega.

Soomlaste statistikaga võrreldes on eriti veider, et viimastel aastatel ei ole Eestis registreeritud ühtki asbestiga seotud kutsehaigust. Seda vaatamata asjaolule, EKMI, TTÜ ja Soome Töötervishoiu Instituudi poolt aastail 1997?1999 tehtud saja kopsuvähihaige küsitlus näitas, et kaks neist olid töötanud tsemenditööstuses, kaheksa olid olnud isoleerijad ja lukksepad, 11 ehitustöölised ja 14 autoremondilukksepad. See tähendab, et haiged satuvad onkoloogiasse ja jäävad kutsehaigena registreerimata, ütleb Töötervishoiukeskuse arst Viive Pille.

Sotsiaalministeeriumi tööosakonna juhataja Tiit Kaadu sõnul ei ole saladus, et praegu kehtiv kutsehaiguste hüvitamise süsteem ei toimi. Tööandja vaidlustab enamiku kutsehaiguse diagnoose kohtus, seetõttu kardavad töötervishoiuarstid niisugust diagnoosi panna, sest võivad tõestamisega hätta jääda. Tiit Kaadu tsiteerib Eurostati, mille hinnangul on Eesti praeguse süsteemi tõttu registreeritud ainult umbes 30 kutsehaigusjuhtudest.

Olukorra aitaks lahendada uus tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse seadus, mis aga on lootusetult takerdunud Riigikogusse. Endine sotsiaalminister Eiki Nestor ütleb, et rahandusministeeriumi koostatud seaduseelnõu, mis pakub lahendusena kohustuslikku kindlustust, on Eestis võimatu täita, ning pakub lahendusena avalik-õiguslikku lahendit.

Tiit Kaadu arvab, et takerdumise põhjuseks on tööandjate tugev lobitöö, mille eesmärk on seaduse vastuvõtmist edasi nihutada, sest see suurendab nende maksukoormust. Et valimised lähenevad, ei taha erakonnad sellega tegelda. Ja nii jätkabki Euroopa Liidu künnisel Eesti NSV Liidu ajast pärit mittetoimiva hüvitissüsteemiga.

Asbesti suurt levikut on nimetatud inimkonna üheks rängimaks töötervishoiualaseks tragöödiaks. Sissehingatud asbestikiud jäävad inimese kopsu elu lõpuni ning võivad põhjustada kopsukoe tihenemist, asbestoosi, kopsu- ja kopsukelmevähki ning muid kasvajaid. Asbesti tekitatud tervisekahjustuste peiteaeg võib olla 20?30 aastat, seetõttu on kõige rohkem haigestumisi registreeritud alles pärast 60. eluaastat.

USAs sureb praegu asbestist tingitud kopsuvähki umbes 3000 inimest aastas ja nende arv kasvab kuni 2020. aastani.

Tööinspektsiooni avalike suhete nõuniku Tõnu Vare kogutud andmete põhjal on viimastel aastatel Soomes registreeritud aastas keskmiselt 600 kutsehaigusjuhtu ja ligi sada surmajuhtu, mille põhjuseks on olnud asbest. Kuna asbest keelustati Soomes alles 1993. aastal, siis asjatundjate hinnangul jätkuvad need vähemalt 2010. aastani ning hõlmavad eelkõige ehitajaid, laevaehitajaid, maalreid, autoremontijaid ja torulukkseppi.

Soomlaste auks tuleb öelda seda, et asbestiprobleemi hakati tõsiselt suhtuma juba 70. aastate lõpus. 80. aastate algul töötati välja üleriigiline asbestiprogramm, mille põhjal koostati kõigi 1960.?1980. aastail Soomes kasutatud asbesti sisaldusega materjalide kataloog.

Hoopis piinlikum on asbestiküsimus Euroopa Liidule. Vaevalt sai Brüsselis 90. aastatel valmida Euroopa Komisjoni pompöösne hoone Berlaymont, kui see varsti inimestest tühjaks tehti ja aastateks plastikaati mässiti, sest tuli ette võtta miljardeid maksma läinud remont asbesti kõrvaldamiseks. Sellele vaatamata pole Euroopa Liit asbesti kui ohtliku aine käitlemise nõuete karmistamisega kiirustanud. Ehkki komisjon keelustas 1999. aastal peaaegu kõik kasutusel olevad asbesti liigid, keelatakse asbestitoodete valmistamine ja kasutamine lõplikult alles 2005. aastal.